ARVUSTUS ⟩ Löömamees Gerard Butler läheb lennuki peale
27. jaanuar 2023, 12:06
/nginx/o/2023/01/27/15103307t1h1673.jpg)
Vajalik täpsustus: ta mitte ainult ei lähe lennuki peale, vaid lausa juhib seda, kehastudes oma uues põnevusmärulis «Lennuk» kangelaslikuks lennukapteniks. Pardale kaasa võtab Butler oma tõestatud karisma, millega tal kombeks hüpata ühest märulifilmist teise. Butlerist on saanud usaldusväärne löömamees igaühe jaoks, kes tahab korraks saada mõtted eemale alimentidest või nürist kontoritööst. Vähenõudlikele pakub tema uusim šedööver «Lennuk» paari ootamatut üllatust ja... lennukat märulit (jah, ma pidin selle nalja tegema).
Need vaatajad, kes juhtumisi on näinud Clint Eastwoodi tõsielupõhist lennupõnevikku «Sully» või Denzel Washingtoni draamat «Lend», mis algab tõenäoliselt kõige pingsama hädamaandumisstseeniga filmiajaloos, võtavad «Lennuki» esimese pooltunni ilmselt vastu sügava haigutusega.
Film viib vaatajad oma lõõpiva huumoriga küll õigesse meeleollu («Jumal, ei!» hüüatab Gerard Butleri mängitud lennuäss Brodie Torrance õudusega, kui kaaspiloot temalt küsib, kas ta on inglane, «Ma olen šotlane!»), kuid dramaatilist hädamaandumist kujutav algus mõjub amatöörlikult ja vildakalt, meenutades eeskätt kunagise menusarja «Teadmata kadunud» avaosa suurt lennukatastroofi.
Ilmselt saab isegi laps aru, et lennukapten Gerard Butler ja tema kaaspilooti Delet mängiv Yoson An istuvad filmistuudiosse ehitatud kokpitis ja dramaatilise rappuva efekti loomiseks kõigutatakse kaamerat heitlikult ringi. Paanikast haaratud lennureisijad on ilmetult stereotüüpsed lisategelased, kelle saatus tekitas minus sama suurt ükskõiksust kui lennureisidel pakutav toit. Ainsana paistab silma lennukile sunnitud põgenik ja kurjategija Louis Gaspare, keda kehastab koomiksisarjast «Luke Cage» tuttav lihasmägi Mike Colter.
Pärast rabedat esimest pooltundi, mis näitab lennuki hädamaandumist päikesesoojal saarel kusagil Filipiinidel, hakkab «Lennuk» tasapisi tuure üles võtma ja huvitavaid panuseid üles seadma. Kui saarest oma peakorteri teinud mässulised võtavad kõik lennureisijad pantvangi, peavad lennukapten Brodie ja hämara minevikuga leegionär Louis Gaspare kahekesi välja mõtlema, kuidas pantvangid päästa ja seadusetult saarelt pääseda.
Minu üllatuseks püüab režissöör Jean-François Richet märulile läheneda realistlikus vaimus, mis toob niigi ärevasse olukorda lisapinget. Kõige teravama elamuse saab viis minutit kestvast stseenist, kus pika kaameravõttega kujutatakse Brodie ja teda selja tagant rünnanud kõrilõikaja käsikähmlust. Vot sellised toored kaklused mulle meeldivad: kaks meest püherdavad ilma igasuguse peensuse või sensei-graatsiata maas ning võistlevad, kumb suudab teise rutem ära kägistada.
Tean, et suurem osa inimesi läheb «Lennukit» vaatama Gerard Butleri pärast, kes juba viimased kümme aastat toob omale leiba lauale katastroofifilmide ja märulitega. «Lennuki» ootamatuks kuldseks raudvaraks on aga sarmikat sõdalast Louis Gaspare’i mängiv Mike Colter, kelle kogemused ja füüsiline jõud osutuvad kurjategijatest kubiseval saarel eriti tänuväärseks.
Colter ja Butler moodustavad mõnusa tandemi, kelle vahel kujuneb saaremürgli käigus välja usutav sõprussuhe. Ühe-mehe-armeed kujutavad märulid on mõnikord ägedad, kuid olgem ausad – keegi ei usuks, et õlulembese keskealise mehe auraga Gerard Butler üksinda suudaks džunglis kõrilõikajatele vastu astuda, nagu ta oleks John Rambo. Mike Colter töötab hädavajaliku lisamusklina, kelle abiga on abitutel pantvangidel lootust koju pääseda. Butlerist üksi jääks lihtsalt väheks.
Lisamärkusena tuleb öelda, et mind alati võlub, kui film viitsib süveneda mingi pealtnäha üksluise teema detailidesse. Mul ei ole erilist huvi lennufirmade või lennunduse vastu, aga väärib märkimist, kui palju on «Lennukisse» peidetud spetsiifilist informatsiooni nii lennukite mehaanilise ehituse kui lennufirmade kohta.
Kuidas reageerib üks lennufirma olukorrale, kus lõputu saarestiku kohal purunev lennuk peab tegema ootamatu hädamaandumise? Kuidas mõõdavad hädamaandumiseks valmistuvad piloodid paberkaarti ja stopperit kasutades oma täpset asukohta, kui lennukis on kõik sidesüsteemid välja lülitunud? Ja ma päriselt tahaksin nüüd teada, kuidas töötab transponder!
Ma pole kindel, kas «Lennuk» nendele küsimustele vastates täiesti realistlik on, kuid ma hindasin filmitegijate soovi usutavalt demonstreerida, mis toimub taevalaotuses nässu läinud reisilennukiga. Ja kuidas sellele kõigele reageeritakse nii lennufirma koosolekuruumides kui kokpitis.
Ilmselgelt odavapoolne «Lennuk» ei ole suurepärane film, aga auhinnahooajal kulub tõhusat märulikosutust pakkuv vahepala ära. «Lennuk» on parajalt vaimukas, allub fundamentaalsetele loogikareeglitele ja annab sarmikatele kangelastele piisavalt põneva probleemi ära lahendada. Igal juhul on see etem kui «Olympus Has Falleniga» alanud «Falleni» triloogia, millega Butler end märulitäheks on sepistanud. Ja pealkiri on konkreetsem. «Lennuk». Nii lihtne ja loogiline!