/nginx/o/2023/01/17/15084619t1hcb7a.jpg)
Pühapäeval, 29. jaanuaril esineb Vabal Laval industriaal-skandaal legend Laibach. Omal ajal briti muusikaajakirjanike poolt maailma kõige ohtlikumaks bändiks tituleeritud grupi tegevuses peegeldub nii iha kui ka põlgust võimu vastu, mida ei ole ansambel minetanud ka pärast 40 aastat muusikas.
Üks vastuolulisemaid bände üldse, Sloveeniast pärit Laibach on olnud kogu karjääri vältel vastuoludest ümbritsetud. 1980. aastal toonase sotsialistliku Jugoslaavia söekaevanduslinnas Trbovljes sündinud kontseptuaalkollektiiv Laibach on üks rahvusvaheliselt tuntumaid endisest idablokist esile tõusnud popkultuurilisi nähtusi.
Ei ole nad ka tagasi hoidnud ning mõnitanud, parodiseerinud ja mänginud totalitaristlike, natsionalistlike ja militaristlike kontseptsioonidega ning vihastanud seeläbi välja nii poliitikud, julgeolekuorganid kui ka hulga fänne. See pole bändi siiski takistanud ning kahemõtteliste ja vulgaarsete ideedega üllatab bänd tänaseni.
Seejuures on bänd olnud oma sünnimaal, sotsialistlikus Jugoslaavias ka korduvalt keelatud, tsenseeritud ja põlu alla sattunud, mis tähendas Laibachi jaoks peaasjalikult seda, et bänd sai vabamalt tegutseda vaid väljaspool kodumaad. Alates 1991. aastast on Laibach edutatud Sloveenia rahvuslikuks aardeks, riiklikuks kultuuriikooniks, mil on olnud ka privileeg esineda koos Sloveenia riikliku sümfooniaorkestriga.
Laibachi enam kui 40 aastat kestnud karjääri jooksul on nad kombanud žanripiire enam kui küll. Kui varastelt Laibachi albumitelt on kuulda selget ja puhast industriaali, rasket ja mürisevat rütmi, siis 1980. aastate keskel võttis Laibach uue suuna ning nende muusikasse imbus ka märgatav hulk pop- ja klassikalist muusikat.
Ehkki peaasjalikult tulevad esitamisele lood albumilt «Love Is Still Alive», on kontserdi teine pool pühendatud vanematele hittidele ja kuulajalemmikutele. Siin kultuuritoimetuse lühike ülevaade Laibachi lugudest, mis oleks hea enne kontserti meelde tuletada!
Kõik lood, välja arvata kõige viimane ehk «Tanz MIT Laibach», tulevad esitamisele ka pühapäevasel kontserdil. «Tanz MIT Laibach» on lisatud loetellu, sest tegemist on looga, mida Laibach enim kordi kontserditel esitanud on.
Laibachi kõige viimatiselt albumilt, «Love is Still Alive» pärit lood moodustavad kogu kontserdi esimese poole.
Ansambli sõnul kõneleb kaheksast loost koonsev album düstoopilisest maailmast, kus Maa ja Kuu on hävinud. Albumi esimene lugu, «Love is Still Alive I (Moon, Euphoria)» video kirjeldab «Star Warsist» pärit visuaaliga olukorda maal, kus inimkonna riismed paisatakse mööda universumit laiali ning üksikud hävingust pääsenud inimesed suunatakse edasi Marsile, kus kunagi kogu elu tekkis.
Milliseks see rännak lõpuks kujuneb, peab igaüks aga ise enese jaoks lahti mõtestama. EP kuulamine tuleb selle juures vaid kasuks.
Album «Wir sind das Volk», kust «Ich bin der Engel der Verzweiflung» pärit on, põhineb ühe 20. sajandi olulisema saksa näitekirjaniku Heiner Mülleri loomingul, ehkki mitte ainult, kellega oli Laibachil ka aastate jooksul võimalus koostööd teha.
Album on inspireeritud Mülleri tekstidel, kus autor kirjeldab oma lapsepõlve Natsi-Saksamaal ning ka album laiemalt illustreerib keerukaid, süngeid ja hirmutavaid tundeid, mida Müller oma näidenditest kirjeldas. «Ich bin der Engel der Verzweiflung», tõlkes «meeleheite ingel», on üks albumi kõige abstraktsemaid ning seetõttu ka hirmutavamaid ja süngemaid palasid.
Laibach on pika karjääri vältel loonud üsnagi mitu heliriba filmidele ja lavastustele ning ka «Als Geist» on ühelt selliselt heliribalt pärit. Mõneti tähelepanuväärselt on tegemist teatrilavastuse «Also Sprach Zarathustra» heliribaga, mis põhineb Friedrich Nietzsche samanimelisel filosoofilisel romaanil. Ülejäänud «Also Sprach Zarathustra» albumi mõistes on «Als Geist» võrdlemisi meloodiline ja kerge kuulamine, ehkki meeleheitest ja süngusest puutumata pole seegi.
Laibachi «Sketches Of The Red Districts», kust on pärit ka «Lepo - Krasno» (tõlkes «Ilus - Imeilus»), vaatab tagasi 1980. aastatele ja tööstuslinnale Trbovljele, mis mängib bändi kujunemisloos olulist rolli. Bändi sõnutsi seab kogu album kahtluse alla bändi esteetilised, helilised ja ideoloogilised juured ning püüab vaadata karjäärile tagasi, säilitades ajalist distantsi.
Ehkki «Sketches Of The Red Districts» ilmub alles 2023. aasta aprillis, on 2023. aasta esimesel päeval avaldatud «Lepo - Krasno» süngelt nostalgiline ja terav kuulamine, kus pole idüllist haisugi.
«Smrt za Smrt» (tõlkes «Death For Death» või «Surm surma eest») ilmus esmakordselt 1984. aasta albumil «Rekapitulacija 1980-84» ning on pärast seda teinud läbi märgatava muutuse. Kuigi uus tõlgendus jääb originaalile truuks, on see muusikaliselt ja stiililiselt küpsem ning selgema visiooniga ning näitab Laibachi arengut bändist, mis nad olid, bändiks, milleks nad saama pidid.
Leonard Coheni (1934-2016) apokalüptilise loo «The Future» kaver maalib laibachilikult sünge pildi sellest, et Coheni ennustatud tulevik on hoopiski olevik. «The Future» kirjeldab üsna elavalt korrumpeerunud, sõdadest laastatud, mandunud maailma, kuhu inimkond jõudnud on, aga Laibachi tõlgenduses kõlab «The Future» pigem sajatuse, kui enam hoiatusena.
«Tanz MIT Laibach» pühapäevasel kontserdil küll esitamisele ei tule, ent tegemist on Laibachi kontserditel enim esitatud lauluga, mis on ühtlasi üks Laibachi suuremaid hitte.
«Tanz MIT Laibach» peateemadena joonistuvad industriaalses tantsuloos välja hirm immigrantide ees, hea ja kurja kuritarvitamine, aga ka antisemitism, fašism ja väärtuste mandumine. Neid ideid võimendab ka see, et Laibachi esialgne soov oli laulusõnadena kasutada lõike Ameerika-Saksamaa sõprussuhete dokumendist, kuid nad ei saanud selleks luba. Siiski, erinevalt nii mõnestki eelmainitud laulust kõneleb «Tanz MIT Laibach» teiste ja tõsisemate teemade kõrval ka rõõmust ja vabadusest ning mõnevõrra ka rahust, ning nagu loo pealkirigi sätestab, plaanib Laibach kõik selle inimesteni tuua läbi tantsimise.
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)