AK ⟩ Rein Veidemann: meie ühise lugemise telg – tüvitekstide repertuaar – on hõredaks kulunud

Kirjandusteadlane Rein Veidemann võrdleb end kirjanduse hotelli administraatoriga, kes teretab vastuvõtulauas saabujaid, vaatab broneeringuid, registreerib, jagab tube ja võtmeid. See hotell on nagu paisuv universum. Selle vastuvõtulauast võib alati küsida universumi asukate kohta. Siin pildil räägib professor kuulajatele Koidulast. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Kui üldse on keegi kaasaegne, kes võib õiguse ja uhkusega öelda, et on pühendanud pool sajandit elust eesti kirjandusele, siis on see Rein Veidemann. Seda mõttelist templit on ta teeninud nii arvustaja, kirjandusteadlase, õppejõu, kõnemehe, lehetoimetaja, ajakirjaniku kui ka kirjanikuna. Ühtlasi on Veidemann esmaspäeval, 30. jaanuaril esimest korda riikliku lipupäevana tähistamisele tuleva eesti kirjanduse päeva idee algataja.

Kuidas te ise oma suhet eesti kirjandusega määratlete? Kas see on elustiil? Raske ja tervistkahjustav sõltuvus?

See on olnud saatus. Nii sai ka 2019. aastal ilmunud valitud esseede, pihtimuste ja lausungite kogu pealkirjaks «Kui sõna on su saatus». Maast-madalast tung kirjasõnas eneseväljenduse poole. Seejärel arusaamisele jõudmine, et eesti keel on minu «olemise koda» (nii on määratlenud keelt Martin Heidegger) ja et selles keeles kirjutatud või sellesse keelde tõlgitud kirjandus on sümbiootilises suhtes keelega. Ja lõpuks kinnitus eesti kirjasõnast kui algul rahva ja siis juba eesti rahvuse identiteedi kese. Sõnaga: gravitatiivne sõltuvus, mis häälestab kohustusele. Kõlab paatoslikult, aga nii see on.

Kuidas see kõik teie pereeluga sobitub? Kas abikaasa eesti kirjanduse peale armukadedaks pole läinud?