AK ⟩ Rahuliku elu tüsistused

Ulla Saare illustratsioon Liis Seina lasteraamatule «Mona isepäine isa». Foto: Provintsibeib

Vaieldagu vastu, aga lasteraamatutes saab väga sageli nalja just nimelt isadega. Sageli on nad läbivalt koomilised tegelased, nii et lugedes juba ootad, mida jaburat nad järgmisena ette võtavad. Emad pole kunagi nii olemuslikult naljakad. Nendega muidugi tuleb ette ka humoorikaid seiku, kuid isade vastu nad ei saa.

Maailmaklassikast meenub esmalt Lindgren ja tema Tjorveni-lugude äparduste magnet Melker Melkersson. Viimase aja algupärases lastekirjanduses kujutavad koomilisi isasid Kristiina Kass («Petra lood»), Kairi Look (Piia Prääniku sari) ja mitmed teised. Emad seevastu tüürivad õrnalt, mõistvalt ja kindlakäeliselt pereelu purjekat, millel möllavad tegusad lapsed ja lapsemeelsed, kohati koguni eluvõõrad isad, kellel juhtub alailma naljakaid äpardusi. Sellele suundumusele lisab hoogu «Mona isepäine isa».

Keskeakriis, ei mingit kahtlust! Sellise «diagnoosi» võib panna Liis Seina uue raamatu nimitegelase Mona isale. Mingil hetkel tundub isale, et elu on liiga rööbastel, liiga rahulik ja liiga … igav. Vaja oleks midagi ette võtta, et kunagi kauges tulevikus lapselastele enese elust põnevaid lugusid jutustada