/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15103385t1h5f46.jpg)
Tipplavastaja Steven Spielberg (76) töötles nooruspõlvemälestused suurepäraseks draamafilmiks, mis eheda siirusega peegeldab filmitegemise väge ning üleskasvamise paineid. Film kandideerib seitsmele Oscarile.
See algas 1952. aastal, kui verinoor Sammy Fabelman viidi esimest korda kinno. Ta istus vanemate vahel ning vaatas hämmastusega filmi, mis oli kõike muud kui igav: kinolinal pandi kaalule elu, ringi müttasid tsirkuseloomad ja kokku põrkasid rongid! Sammy Fabelman, kes polnud niisugust märulit varem näinud, teadis sel hetkel kinosaalis istudes, mida temagi teha tahab: panna rongi sama võimsasti rööbastelt maha sõitma.
Kui Sammy jõuludeks mängurongi sai, järgnes sellele teinegi üllatus: kaheksamillimeetrine filmikaamera, et mängurongiga etendatud õnnetus filmilindile jäädvustada. See kaamera, teab Sammy Fabelman palju aastaid hiljem meenutada, muutis kõike.
Arvata võib, et umbes sedasi algavad tuhandete filmitegijate lood, aga täpselt niisugune on vanameister Steven Spielbergi lugu. Mullu 76. sünnipäeva tähistanud Spielberg on talle kolm Oscarit toonud filmikarjääri jooksul ületanud iga mäe, mida Hollywoodis üldse saab ületada. Spielbergi mitmekülgsust filmitegijana peegeldavad kasvõi viimased kümme aastat, mille jooksul on ta töökalt vändanud nii põneviku Washington Posti ajalehetoimetusest, 3D-virtuaalmaailmaseikluse «Valmistub esimene mängija» kui ka uusversiooni enda nooruspõlve lemmikmuusikalist «West Side‘i lugu». Selle asemel, et jääda loorberitele puhkama, otsustas Spielberg teha introspektiivse filmi ühest asjast, mille poole ta oma senisel teekonnal veel sirutunud pole: omaenda elust.
Tõsi, «Fabelmanid» pole kaugeltki esimene lähiaastate film, mille lugu lähtub filmitegija lapsepõlvekogemustest – meenutagem näiteks mullust sentimentaalsusepommi «Belfast» või Alfonso Cuaróni suurepärast «Romat». See on igati loogiline, et teatepulk liikus edasi Spielbergile, kes «Indiana Jonesi» lugude, «Lõugade» jt seikluslike kassafilmide režissöörina teab kõigist paremini, mis tunne on publikut kaks tundi järjest raputada. Selle kogemuse pealt sirutub ta «Fabelmanides» kujuteldavasse loominguallikasse ning leiab inspiratsioonisädeme, mis sütitab filmitegemise avastanud noormeest.
Tavaliselt hoidun arvustustes sõnast «maagiline», aga praegu pean seda kasutama. «Fabelmanid» on maagiline film. Maagiat õhkub igast stseenist, mis peegeldavad ühe püüdliku perekonna elu 1950ndate ja 1960ndate Ameerika väikelinnas. Steven Spielberg teab, kuidas panna detailid elama, et luua külluslik ja meenutuslik filmiruum. Ta teab, mida see tähendab, kui ringiratast sõitvast mängurongist saab kõige tähtsam lelu ühe poisi maailmas, ja mismoodi kumab üks purunematu kaheksamillimeetrine filmikaamera aknast sisse murdvas päevavalguses.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15103386t1h33cf.jpg)
Veel enam, Spielberg mõistab, kui sügavalt helgivad ühe noore ema silmad, kui ta küürutab kitsas pimedas kapis ja nuttes vaatab projektoripõrina saatel lühikest filmi. Kaugeltki iga režissöör ei aima intuitiivselt valguse salapärast mängu nii nagu Spielberg, keda kogemus on õnnistanud iidse ja haruldase filmitegijatarkusega. Spielberg on osanud elatud elu tõlkida isikupäraselt maagilisse filmikeelde. Nagu elus peakski olema, näitab «Fabelmanid» nii suuri kui ka väikeseid rõõme, nii ületamatuid raskusi kui ka lootusrikkaid õnnestumisi.
Kaameraga kaasneb eriline vägi, mõistab teismeline Sammy Fabelman (Gabriel LaBelle), kui hakkab väntama esimesi amatöörfilme ja näitab neid kinosaalis heakskiitvale publikule. Miski ei saa asendada seda tunnet, kui sinu tehtud vestern lahutab saalitäie inimeste meelt ja nad sellele lärmakalt kaasa elavad.
Filmitegemises peitub ka teistsugune jõud: Sammy Fabelman saab ühtlasi teada, et kaameraga võib dokumenteerida perekonna kõige kurvemad hetked. Näidata vanematele, mida kaamera nende kohta teada sai ning lasta emal ja isal näha iseennast 24 kaadri kaupa sekundis. See pole poolehoidliku publiku vaimustamine amatöör-sõjafilmiga. Selliste isiklike jäädvustusega kaasneb juba suurem vastutus, mis teeb poisist mehe.
Noore Spielbergi alter ego, teismelist filmimeest Sammy Fabelmani kehastab uustulnuk Gabriel LaBelle, kes oma poisiliku sarmi ja kohmetusega sobib kui valatult filmi peaossa. Milline suurepärane leid, mõtlesin naerdes, jälgides Sammy Fabelmani kohmetult kurameerimas usufanaatikust tüdrukuga ja seismas silmitsi kooli suurima tülinorijaga.
/nginx/o/2023/01/27/15103388t1h0868.jpg)
Fabelmanide perekonda rikastavad ühtlasi ennast ammu tõestanud näitlejad Paul Dano ja Michelle Williams, kes annavad tandemina tugeva selgroo 1950ndate keskklassi perekonnale ja mängivad kehakeeles välja pinged, mis valitsevad Sammy vanemate vahel, olgugi et nad keelduvad õhtusöögilauas häälekalt tülitsemast. Paul Dano on Sammy toetava isana leebe ja kaastundlik, aga võtab karjääris impulsiivselt riske, mis on ebasoodsad teistele pereliikmetele. Kolimine, kurameerimine, konfliktid, isegi vaimse tervise kriisid – need on eluteele langevad kivirahnud, mis tuttavad paljudele noortele.
Aga õnneks on Sammyl pidepunkt, millele toetuda: filmikaamera. See on vahend, millega muuta elu, luua kangelasi ja määrata oma saatus.
Steven Spielbergi elukogemustest inspireeritud «Fabelmanid» on üks aasta parimaid filme ja suurepärane parima filmi Oscari kandidaat. Nagu Spielbergi filmidega ikka kipub olema, nõuab see vaatajalt vähe, kuid annab palju. Ja jõuab oma parimatel hetkedel kohtadesse, kuhu minu sõnad ei ulatu.
Film
- «Fabelmanid»
- Režissöör Steven Spielberg
- Osades Gabriel LaBelle, Michelle Williams, Paul Dano, Judd Hirsch, Seth Rogen, Mateo Zoryan, Keeley Karsten
- Linastub alates 27. jaanuarist, kestus 2 tundi ja 31 minutit
- Seitsme Oscari nominent