Testi turvaliselt, kui hästi sobid sekti liikmeks

«Vivaarium» VAT teatris: veebiküsimustiku tulemuste alusel jaotatakse publik nelja maailmavaateliselt liigendatud osaühiskonnaks. Foto: Rebeca Rosalie Parbus

«Vivaarium» suudab hästi näitlikustada, et pea kõikide maailma- ja eluvaadete seas esineb oma äärmusprogressiivne tiib, mille toimepõhimõtted on tegelikult ehmatavalt sarnased ilmavaatest olenemata. Selle arusaama levik aitaks äkki ka veidi auru poliitikast välja lasta? Poliitiliselt on Helen Rekkori lavastus heas tasakaalus, delikaatne. Näiteks Tanel Saar rahvussekti juhina oli igati sümpaatne, hingestatud inimene, mitte karikatuur. Naerda mugistada saab iga ilmavaate üle.

VAT-teatri rahvusvahelist koostöölavastus (VATi partner on antud juhul Portugali eksperimentaalteater O Bando) «Vivaarium» on väga turvaline osalusteater. Turvatunde tagab vaatajale nutitelefon tema pihus. Ilmselt mõnedki meist näpivad pihuseadet üle tegeliku näppimisvajaduse, kas siis selleks, et ärevushoogu leevendada või ühismeediast järjekordset odavat dopamiinilaksu saada. «Vivaariumi» ei sisenetud saaliukse, vaid telefoni internetibrauseri kaudu. Lavastuse veebileht andis juhised etenduse esimeseks veerandminutiks, seejärel suunati teatrisaali, kus (veebiküsimustiku tulemuste alusel) jaotati publik nelja maailmavaateliselt liigendatud osaühiskonnaks.

Edasi olid dramaturgid ette näinud äsjasündinud kogukondade sulgemise lavale ehitatud kasvuhoonekujulisesse «nullenergia-kookonisse». Näitlejatest grupijuhi (Maarja Tammemägi, Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo, Tanel Saar) ergutusel ja juhatusel tuli seal kasvuhoonepingil harjuda sektikaaslastega ja veeta koos tinglikud 23 aastat. Vahepeal leiavad aset telesilladteiste «kookonite» elanikega. Võrreldi märkmeid, kirjeldati kookonis aset leidvat progressi ja võrreldi arenguvisioone. Mida aeg edasi, seda enam naeruvääristati teiste kookonite visioone ja köeti üles võõraviha. Arengud nendes info- ja eluvaatekookonites olid ühtlaselt halvad.