/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/01/29/15108122t1h2ed9.jpg)
Osalusteatrit oleme üldjuhul harjunud kogema laste- ja noorteteatris. Täiskasvanud publik jäetakse enamasti saalis rahule. Publiku kõnetamist, katsumist või kasvõi välja valgustamist peetakse justkui kokkuleppe rikkumiseks. Aga seegi, nagu kõik kultuuripraktikad, ongi ainult kokkulepe, mida Eestis varemgi õige mõjusalt (Labürintteatri G9 lavastus «Hingede öö», esietendus 2018. a) ja massiliselt (Teatri NO99 «Ühtse Eesti suurkogu», etendati 2010. a) rikutud.
VAT-teatri rahvusvahelist koostöölavastus (VATi partner on antud juhul Portugali eksperimentaalteater O Bando) «Vivaarium» on väga turvaline osalusteater. Turvatunde tagab vaatajale nutitelefon tema pihus. Ilmselt mõnedki meist näpivad pihuseadet üle tegeliku näppimisvajaduse, kas siis selleks, et ärevushoogu leevendada või ühismeediast järjekordset odavat dopamiinilaksu saada. «Vivaariumi» ei sisenetud saaliukse, vaid telefoni internetibrauseri kaudu. Lavastuse veebileht andis juhised etenduse esimeseks veerandminutiks, seejärel suunati teatrisaali, kus (veebiküsimustiku tulemuste alusel) jaotati publik nelja maailmavaateliselt liigendatud osaühiskonnaks.
Edasi olid dramaturgid ette näinud äsjasündinud kogukondade sulgemise lavale ehitatud kasvuhoonekujulisesse «nullenergia-kookonisse». Näitlejatest grupijuhi (Maarja Tammemägi, Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo, Tanel Saar) ergutusel ja juhatusel tuli seal kasvuhoonepingil harjuda sektikaaslastega ja veeta koos tinglikud 23 aastat. Vahepeal leiavad aset telesilladteiste «kookonite» elanikega. Võrreldi märkmeid, kirjeldati kookonis aset leidvat progressi ja võrreldi arenguvisioone. Mida aeg edasi, seda enam naeruvääristati teiste kookonite visioone ja köeti üles võõraviha. Arengud nendes info- ja eluvaatekookonites olid ühtlaselt halvad.
/nginx/o/2023/01/29/15108134t1h8a54.jpg)
Õige pea hakkavad kogukonnaliidrid käituma sektijuhtidena, «progressist» saab religioon, hääletusolukorrad muutuvad üha manipuleeritumaks ja pingelistemaks. Lõpuks leitakse igas kogukonnas patuoinas, kes «progressi» õõnestab ja kes seetõttu pagendatakse. Ilmselt oleks kookonisisene elu küpse diktatuurini arenenud, eks ikka selleks, et üha äärmuslikumaks minevate keskkonna-, tehnosiirde-, rahvus-, või iibepoliitilisi otsuseid läbi suruda.
Siis aga juhtub midagi erakorralist, mis kogukondi uute valikute ette sunnib. Tahtmata rohkem lavastuse sisu avada võin öelda, et vähemalt meie etenduse lõpuvaatuse hääletuste tulemused olid lootustandvad. Inimestel saab sektielust ühel hetkel siiber ning varem või hiljem tõstab pead igatsus sektistumiseelse määramatuse järele. Selle määramatuse, mille eest algselt üldse kookonitesse põgenetud sai.
/nginx/o/2023/01/29/15108141t1h7944.jpg)
«Vivaarium» suudab hästi näitlikustada, et pea kõikide maailma- ja eluvaadete seas esineb oma äärmusprogressiivne tiib, mille toimepõhimõtted on tegelikult ehmatavalt sarnased ilmavaatest olenemata. Selle arusaama levik aitaks äkki ka veidi auru poliitikast välja lasta? Poliitiliselt on Helen Rekkori lavastus heas tasakaalus, delikaatne. Näiteks Tanel Saar rahvussekti juhina oli igati sümpaatne, hingestatud inimene, mitte karikatuur. Naerda mugistada saab iga ilmavaate üle.
Teatrikriitikul pole «Vivaariumi» puhul suurt midagi arvustada, kuivõrd tegemist on pigem sotsiaalse eksperimentaalolukorra kui lavastusega. Infoühiskonna süveneva kapselduse kujutamine on laval liiga üks-ühene (inimesi sunnitaksegi viibima lavale ehitatud kapslites), tekitatud teatriolukord on tavapärasemast konkreetsem ja vahetum ega saagi mõjuda kujundlikult. Publikule jäeti ruumi seal kookonis ka iseendaga tegeleda. Jah, näitlejad selgelt etendavad grupijuhte ja teevad seda mõnu ning huumoriga, aga kunstiline kujundlikkus kui selline «Vivaariumil» puudub ja see on sedakorda huvitav puudus.
Sotsiaalse kergelt dramatiseeritud eksperimendina on «Vivaarium» igati huvitav paik, mida külastada. Samas, miks ei võiks teatrilavastusedki senisest sagedaminigi olla lihtsalt hästi korraldatud inimkatsed?
«Vivaarium»
Lavastaja Helen Rekkor, osades Maarja Tammemägi, Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo, Tanel Saar
Esietendus 18. jaanuaril VAT teatris, kestus 2 tundi vaheajata. Lavastuses osalemiseks peab vaatajal olema täis laetud akuga nutitelefon.