Terase, tule ja testosterooni tudisev triumf

Manowar – punt pensioniealisi mehi, kes kannab oma nahkpükse juba peaaegu pool sajandit au ja uhkusega ning pole neid selle aja jooksul ilmselt kordagi pesnud. Foto: Alvar Loog

Eile õhtul Tallinnas toimunud Manowari kontsert oli nagu oma valimisvõidus vääramatult veendunud poliitilise partei üldkogu: vaadati üle kaasvõitlejate read, kuulati kihutuskõnesid ja lauldi kooris, uuendati truudusevannet, kiideti ennast ja üksteist ning avaldati jäägitut toetust pooljumala staatuses juhtidele.

Seisan jaanuarikuise Tallinna tatises, tuulises ja pimedas esmaspäeva õhtus Unibet Arena esisel miniväljakul ning vaatan eakohase hajameelsuse, segaduse ja võõristusega enda ees treppidest üles sissepääsu suunas looklevat järjekorda.

Olen vist tuterdanud õigesse kohta, sest kõik, kes minu nägemiskauguses, on üsna minu moodi: metallistidele ja (moto)rokkaritele poolkohustuslikes rahvariietes ning kergelt kulunud vaimu ja välimusega keskkodanlikult kained ja kammitud (hilis)keskealised mehed ja naised, kelle iseloomustamiseks sobivad suurepäraselt Jethro Tulli ühe omaaegse hiti krestomaatilised refrääniread: too old to rock’n’roll but too young to die.

Oleme tulnud siia püüdma oma pöördumatult kadunud nooruse viimaseid virvendusi, kohtuma oma sisemise sõdalasega, andma end paariks tunniks ligemale saja euro eest innuka valmisolekuga debiilsuse ja detsibellide meelevalda. Oleme kogunenud, et osaleda totemistlikus rituaalis, mille tootemiks on legendaarne USA heavy metal ansambel Manowar.

Oleme tulnud vaatama ja kuulama pensioniealisi mehi, kes kannavad oma nahkpükse juba peaaegu pool sajandit au ja uhkusega ning – nagu ütleb levinud kõnekäänd – pole neid selle aja jooksul kordagi pesnud. Ega pole maha müünud oma terasest sõdalasehinge. (See, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks valmis ostma, pole siinjuures mõistagi oluline.)

Inimmasside vool pillutab mind, kergekondilist ja eksijalgset taadikest, fuajees edasi ja tagasi nagu tsunaami kalapaati. Kuni paiskab lõpuks saali. Täismaja, tuhanded inimesed! Argipäevases olmes püsiva väsimuse ja tüdimuse maski omandanud hallidelt nägudelt peegeldub sedapuhku siiras elevus – usk sellesse, et suur saatus on kinkinud meile, kohaletulnuile, tänaseks õhtuks õnnistava võimaluse saada osa millestki erilisest.

Manowari publik Tallinnas Unibet Arena blackbox'is. Foto: Alvar Loog

Väljavalitu tunnet süvendab ürituse eelreklaam, mis lubas sõnaselgelt, et kontsert saab olema «eksklusiivne». Veebis iseseisvalt asja edasi uurides selgub muidugi mõne hetkega, et tegu on tavalise tuurikontsertiga (kokku annab bänd neid Euroopas sedapuhku 17). Aga samas tuleb tunnistada, et reklaam ei valetanud. Sest kohtumine pooljumalatega on eksklusiivne ka siis kui statistika ja terve talupojamõistus väidavad vastupidist.

Pole saladus, et Eesti metal-skeenel on Manowar olnud pooljumalate saatuses alates 1980. aastate keskpaigast, mil suur hevilaine pühkis noori hingi laastava torpeedona üle maa (mäletate ju küll: «hevi tuleb, hevi tapab...»). Manowar sai toona (peamiselt koos Iron Maideni, Judas Priesti ja Ozzy Osbourne’iga) sünonüümiks ja käilakujuks kogu subkultuurile ning võttis pooljuhuslikult sülle langenud esimese öö õigusega 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses sündinute seas palju süütuid südameid, millest paljud on jäänud neile truuks tänini.

Meenub, et minu kodukoolis, tollases Viljandi 5. Keskkoolis (mis oli väga tugeva hevikallakuga!) mängis millalgi 1980. aastate keskpaigas klassidevahelisel korvpalliturniiril meeskond nimega Samowar, mille logo oli mõistagi disainitud Manowari oma järgi. Nüüd, peaaegu 40 aastat hiljem, on bänd ise uuesti Eestis.

Alates 1994. aastast, mil nad esimest korda siinmail käisid, on seekordne ülesastumine järjekorras kaheksas, produktsioonilt ja publiku hulgalt ilmselt kõige suurem ning üldist tõenäosust ja bioloogilist paratamatust arvestades kardetavasti viimane.

Kosmilise mastaabiga müra- ja valgusplahvatus

Täpselt väljakuulutatud ajal astub bänd lavale ning koos esimese taktiga läbistab Unibet Arena saali kosmilise mastaabiga müra- ja valgusplahvatus. Nõtkun pimestatult ja kurdistatult jalgeil ning jõuan enne pealtnäha vääramatult saabuvat igavest eetrikatkustest veel mõelda, et oli see sinu elu-eluke, Alvar-poiss, mis ta oli, aga nüüd on see läbi ning sellel pildil, mis jääb püsivalt su (vaimu)silma võrkkestale, kui lendad läbi sfääride oma metafüüsilise kodu suunas, on Manowari lavakujundus, millel kahjuks kujutatud keegi steroidide söömisega lootusetult liiale läinud sõjakas superkangelane ning õnneks ka mõned kaunid, sensuaalsed ja poolpaljad naised...

Manowar Tallinnas. Foto: Alvar Loog

Siis tulevad aga kuulmine ja nägemine aegamööda tagasi. Lahtuv ehmatus paistab ka kõigi kõrvalseisjate nägudelt. Naeratame üksteisele julgustavalt ning andume kollektiivselt eeskavale. Bändiliikmed näevad välja kui mootorratturid, kes on tsiklitest välja tõstetud. Või siis mootorratturid, kel pole parasjagu piisavalt vabu vahendeid kütuse ostmiseks. Alustuseks kõlavad 1980. aastatel grupi visiitkaartideks kujunenud palad: «Manowar», «Kings of Metal» ja «Fighting the World».

Mis mind kõige enam üllatab, on saund. Sest see on sedapuhku nii uskumatult hea. Vähemalt seal, kus mina seisan (lavast natuke vasakul, kohe «fännitsooni» aediku taga). Olen oma pika, ent tühise elu jooksul hakanud lugematuid kordi kirjutama Eesti Vabariigi valitsusele, Riigikogule, Tarbijakaitseametile, peaprokurörile ja Haabersti linnaosavalitsusele pöördumist palvega kriminaliseerida viivitamatult kõik katsed korraldada selles plekist hiigelküünis (seni tuntud kui Saku Suurhall) helivõimendusega kontserte. Aga olen alati jätnud selle aktsiooni pooleli, sest arvanud, et seda teevad samal ajal niigi tuhanded teised inimesed.

Ma ei tea, mitu Manowari puldipoissi pidi oma hinge selle eest Kuradile müüma, aga bänd kõlab vähemalt sel õhtul paremini (ehk võimsamalt ja dünaamilisemalt) kui stuudiosalvestustel. Eriti head on bassi- ja trummisaund – need kaks, mida on tavapäraselt võrreldes vokaali ja kitarridega sootuks raskem üldises helipildis mõõdukal ja isikupärasel moel välja mängida. Joey DeMaio bass on mõnusalt ja teenitult peale keeratud ning saan iga keeltepuute puhul tunda, kuidas mu püksid sellest tekkinud helilaines luidrate jalgade ümber õnnelikult laperdavad.

Esimese kihutuskõne ajal tervitab Tallinna publik kollektiivse rituaali käigus bändi kui väejuhte ja pooljumalaid: igaüks tõstab käed pühalikult peakohale ning hoiab vasaku käega kinni oma parema käe randmest. Tean, et see on Manowari liikmete ja fännide ammune žest, mille jälgi võib leida ka plaatide kaanekujundustelt.

Kuid mida see tähendab? Ilmselt «Valu punanahkadele!», või midagi sellist. Mulle, asjassepühendamatule, on see semiootiline akt tundunud alati eelkõige katsena talitseda oma rahutut löögikätt; kui omamoodi skisofreeniline vaimuseisund, mille kirjeldamiseks sobib ideaalselt parafraas ühest kultuslikust eesti filmitsitaadist: «Ärge andke mulle kirvest!».

Mina ei saa sedapuhku käsi tõsta, isegi kui väga sooviksin. Sest mu käed on kinni: unustasin sisenedes erutusest oma jope garderoobi ära anda. Nüüd olen sellega nagu lits lapsega. Tahaks ta kuhugi ära poetada. Aga kuhu? Ja kui oma kohalt ära liigun, ei saa enam tagasi. Kardan, et mujal ei pruugi saund nii hea olla. Seisan siis edasi, jope süles.

Muusikalis-teatraalne ülemlaul testosteroonile

Mulle meenub ikka ja jälle, kuidas filosoof Friedrich Nietzsche kirjutas ühes oma teoses (pakun, et see oli «Teispool head ja kurja») lugejatele: «ärge mind kellegagi segamini ajage!!!» Selles kartuses on midagi ülimalt arhetüüpset – midagi, mis ühendab teatud määral kõiki oma erilisuse eest võitlevaid loojaid. Manowaril minu meelest osutatud ohtu eriti ei ole. Sest see grupp on subkultuur subkultuuris.

Minu ammuste tähelepanekute kohaselt on Manowar kõigi nende inimeste lemmik metal-bänd, kes muidu metal-muusikat ei kuula (alates üheksakümnendate teisest poolest võttis neilt selle koha sujuvalt üle Rammstein, uuel sajandil on antud tiitli kavaleride ringi lisandunud jõuliselt ka Nightwish, Sabaton ja Ghost).

Aga mis on Manowari imagoloogilise isikupära ja veetluse võti? Minu silmis on nad alati olnud beibekultuuri maskuliinne vaste, muusikalis-teatraalne ülemlaul testosteroonile ja hussaarimentaliteedile. Sealt siis see sõjakas eetos, ülespumbatud musklid, kohustuslik nahk-kostüüm, kunsttuules lehvivad lokid, lõputu kõvatamine sõnades jne.

Ideoloogilises plaanis iseloomustab Manowari hoiakut alaline kõrgendatud valmisolek eepiliseks surmavõitluseks imaginaarse vaenlasega. Kujuteldud konfrontatsioon on olnud alati nende leib. Seda eetost ja paatost kannab ka seekordse tuuri pealkiri «Crushing the Enemies of Metal Anniversary Tour ’23».

Oma äraspidises heroilisuses meelitab Manowari viljeletav militarism esile võrdluse klassikalise romantismiga. Kui tõupuhataid romantikuid iseloomustab alaline (ning kohati koguni kergelt meeleheitlik) soov ja valmisolek end armastuse nimel ohverdada (kusjuures armastuse objekt pole üldse oluline: küll traagilise elutunnetusega poeet omale muusa leiab!), siis sõdalaseks «sündinu» jaoks pole olulised vaenlase täpne kuju ning võitluse tegelik motiiv ja sisuline põhjendatus, peaasi on soov ja valmisolek marssida mehiselt taplusse, seda saatva meeleseisundi ülespuhutud heroilisus, selle (mõttelise) teo ülev traagilisus.

Tänasel päeval, kui 21. sajand on jõudnud juba oma esimese veerandi loojakule, mõjub Manowar kui tudisev mälestus ajast, mil maskulliinsus (ning seda saatev seksistlik ja sõjakas mentaliteet) oli veel auasi, koguni teatav isiksuslik ka kultuuriline ideaal. Nende loomingulisel teenistuslehel on muuhulgas lood naiste vägistamisest («Hail and Kill») ja käsitlemisest seksiorjadena («Pleasure Slave»). Seekordsel Tallinna kontserdil kõlab neist ainult esimene.

Usun, et Manowari on naisõiguslaste käest seni päästnud eelkõige asjaolu, et nende looming liigub pealtnäha sel õhkõrnal piiril, kus mõni asjasse pühendamatu ei pruugi täpselt aru saada, kas tegu on tõsimeelse eetose või paroodiaga. Ma arvan end teadvat, et see värk on «tõsine», aga alati kui vaatan mängufilmi «This Is Spinal Tap», meenub mulle millegipärast esimesena automaatselt Manowar.

Jah, muidugi on see asi tõsine. Kohati päris pühalikult tõsine. Kontserdil tuletab seda mulle meelde «Heart of Steel» – siirupikõlaline ning ilma vähimagi eneseiroonia vilgatuseta lugu, kus bänd vajutab paatosepedaali põrandani põhja ning refrään venib nagu armuvalus kaameli ila.

Manowar on juba enam kui neli kümnendit pühitsenud oma subkultuuri ning ülendanud end selle kuningaks. Ning ühtlasi ka mainevalvuriks, kvaliteedikontrolliks ja kohtumõistjaks. Kui jalgpallur Maradona oli jumala isehakanud käsi, siis Manowar on jumala isehakanud vasar, kes nuhtleb verbaalselt kõiki, kes on midagi muud kui «true heavy metal»; neid, kes viljelevad stiili, mida Manowar nimetab läbivalt mõistepaariga «false metal».

(Olgu siia vahele lisatud, et metal-kultuuris ja laulude lüürikas on sedasorti teemakäsitlus vastupidiselt nt oi-pungile ja hiphopile üldiselt üsna haruldane. Mistap on Manowari omajagu parodeeritud. Eestis on selle parimaks näiteks ansambli Herald palad «Hevilihas» ja «Heavy Metal Wakes the Beast», Soomes aga nii Rabarockil kui Eurovisioonil esinenud Teräsbetoni looming.)

Pean tunnistama, et need lõputud praalimised false metal’i teemadel on tekitanud minus igal taaskohtumisel Manowari muusikaga kognitiivset dissonantsi. Sest kui mõtlen nimetatud mõistepaarile ning üritan sellele oma arusaamist mööda empiirilist vastet leida, kerkis vähemalt kuni 1990. aastate teisest pooleni, mil jumalad lasid oma vihas tekkida žanril nimega nu metal (mis viis metal-muusikana esitatud lugude mõttelise metallisisalduse skaala vales otsas täiesti uuele tasemele), esimesena mu silme ette just Manowar ise.

Minu jaoks on Manowar olnud kõigist maailmakuulsatest metal-gruppidest alati konkurentsitult kõige poosem (meenutagem puhtast masohhismist kõiki neid 1980. aastate esimesel poolel tehtud nahktrussikutes õliste ülakehadega «oksad laiali»-poosis promopilte jne). Mõttelises eristuses jõumeeste ja kulturistide vahel, mida ma kasutan siinkohal mõistagi kujundlikult, on minu jaoks Manowar kuulunud alati pigem kulturistide poolele. Vahe jutu ja tegude vahel on nende puhul olnud kvalitatiivses plaanis kõige suurem ja möödavaatamatum.

Kaubamajades on teatavasti meeste-, naiste- ja lastekaupade osakonnad. Kohati võib seda valmisriiete maailmas paratamatuna näivat (ja mõistagi väga vanamoodsalt trinaarset) eristust kasutada ka kultuurikaupade turul. Tehkem seda siingi. Minu maitsemeele eripäradest tingitult on Manowar kuulunud metal-bändina alati kahte viimasesse. Sest ta on nii esteetikalt kui saundilt üsna lootusetult lahja – sobiv rahuldama eelkõige naiste, laste ja lapsemeelsete esteetilisi erivajadusi.

Ja ma olen alati arvanud, et bänd aimab seda vist isegi. Ning on olukorra näiliseks parandamiseks püüdnud kunstlikult kultiveerida oma reputatsiooni maailma kõige valjema bändina, mis on vastava «saavutuse» eest kantud 1984. aastal koguni Guinessi rekordite raamatusse. Minu silmis on võimendusele rõhumine kui abitu peenisepikendus, mil pole muusika enese ning selle kuulamisega suurt midagi pistmist. Iga arst võib kinnitada, et alates teatud detsibellidest ei kuule inimene enam piisavalt ega ammugi mitte õigesti.

Manowari püstitatud valjusrekordiga seoses meenuvad mulle ikka ühed hiljutised Soome lahtised meistrivõistlused leilivõtmises, mis lõppesid ühe mehe sportliku triumfi, ent ühtlasi ka mõlema finalisti surmaga.

2008. aastal sai Manowar uue sissekande Guinessi rekordite raamatusse kui kõige pikema heavy metal’i kontserdi andnud bänd. Tulemuseks viis tundi ja üks minut. Eks seegi ole üks poosetamine ja peenisepikendamine. Sest millist muud eesmärki see veel võiks täita?

Ja miks ma seda kõike siin räägin? Sest Manowari seekordsel Tallinna kontserdil, mis oli minu jaoks esimene silmast silma kohtumine nendega (olen varem seda teadlikult vältinud), üllatas bänd mind üksnes heas mõttes ning pani (vähemalt selleks õhtuks) peaaegu arvama, et olin varem ekslike eelarvamuste küüsis.

Bänd kõlas, nagu juba öeldud, võimsalt ning väärikale vanusele vaatamata vägagi elusalt. 70-aastane solist Eric Adams laulis nagu 30-aastane. Lugude vahele ei ajanud bändimehed mingit essentsialistlikku iba võitlusest metal-muusika värdvormide vastu. See tund ja 40 minutit, mis nad esinesid, oli minu jaoks täpselt paras. Üllatavalt hästi kõlas ka kava ainuke uus lugu, mulluselt EP-lt pärit «Immortal». Tundub, et õnneks on neid veel vara maha kanda. Eirates üldist tõenäosust ja bioloogilist paratamatust lubasid nad korduvalt, et tulevad millalgi veel Eestisse esinema. Kuna siin koheldakse neid nagu biitleid.

Olen kontserte külastades näinud sageli, kuidas sellele eelnev ootuselevus osutub tagantjärele vaadates kordades suuremaks kui hilisem rahulolu. Kartsin, et nii läheb ka Manowariga, kes elab tuhandeid inimesi kontserdile meelitades selgelt mineviku sümboolsest kapitalist. Aga ei läinud: rahvas näis olevat peale lisalugusid väljapääsude poole suundudes õnnelik ja ülendatud.

Unibet Arena esisel väljakul võis näha mitmeid oma sisemise sõdalasega otsekontakti saavutanud igati rahumeelseid ja seaduskuulekaid mehi küsimas pilguga möödujatelt: kus on lähim taplus? Või siis vähemalt lähim takso? Sest sõdalane tahab nüüd ära tuttu. On ju esmaspäeva õhtu, on ju eluõhtu...