INTERVJUU ⟩ Arhitektuurifotograaf Martin Siplane: kogu ajaloolist arhitektuuri pole vaja hävingust päästa

Martin Siplase fotodele näitusel saab pealkirju pakkuda vaataja. Siin näeme lennusadama tellinguid katuselt loojuva päikese säras (2021). Foto: Martin Siplane

Mulle tihtipeale meeldib käia näitustel, kus on pildistatud (linna)ruumi. Pärast seda muutub alati, kasvõi mõneks ajaks, ka enda pilk ja taju ümbritseva suhtes kuidagi teravamaks. Esile võivad tulla ootamatud detailid ja suhted.

Fotograaf Martin Siplane tegeleb linnaruumi ja arhitektuuri pildistamisega, tema põhitööks Eesti Vabaõhumuuseumi ennistuskoja Kanuti fotograafina on jäädvustada eri ajastute hävinemisohus arhitektuuri.

Arhitektuurimuuseumis saab 2. aprillini vaadata autorinäitust «Talling», kus ta on pildistanud midagi nii pealtnäha isikupäratut, kui seda on ühed tellinguid.

Pärast sedagi näitust muutus mu pilk linnale ja ka tellingutele. Tellinguid on ju palju ja nende osakaal linnaökoloogias ei ole väiksem kui näiteks parkidel. Kohati meenutavad Siplase pildid mulle ka metsa Jaapani 60ndate art-house-tondifilmides või Cinecittà kujutist Fellini filmis «8 ja ½».

Miks te tellinguid hakkasite pildistama? Mõni võib ju leida, et tellingud on sellised anonüümsed ja igal pool ühesugused.

Tellingute kohati monumentaalne ja ajutine maailm on ülimalt paeluv. Moodustuvate struktuuride tihe muster ning valguse ja varjulisuse vaheldus tõmbavad lausa magnetina kohale. Alati leidub ehitusplatsidel palju muudki, mis kompositsiooniks piltidele koonduvad. Tellingute anonüümsete, kuid ülimalt vajalike taustajõudude funktsioon ei ole tegelikult meil märkamata jäänud, sest näiteks usureformaator Martin Luther kirjutas juba 500 aastat tagasi ühe kauni traktaadi nende kiituseks.