Maitsmata jäävate lummuste varisevad viljavihud

Triin Talk pälvis teosega «Auhind õigesti elatud elu eest» eripreemia 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Foto: Konstantin Sednev

Triin Talki romaan «Auhind õigesti elatud elu eest» näitab keskmise inimese keskmist elu, kus asjad lähevad keskmiselt (loe: kehvasti). Ning paneb lugeja ette küsimuse: kuidas teha nii, et tagantjärele poleks piinavalt valus valesti ja viltu elatud aastate pärast?

Tegu on autori (sündinud 1985) debüüdiga, mis pälvis käsikirjana Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna. Selle tegevus toimub meie kaasajal, peategelaseks on Tallinna eliitkooli kasvandikust noor eesti naine.

Raamat algab minategelase pihtimusliku avaldusega: «Keskkooli ajal olin kindel, et minust saab kas maailmakuulus kunstnik või moderntantsutreener». Juba järgmises lauses – mille kirjutamise ajaks oli tal keskkooli lõpetamisest möödunud kümmekond aastat – selgub, et temast ei ole siiski saanud ega saa ei ühte ega teist.

Minajutustaja tõdeb, et ehkki stardipositsioon oli parim võimalikest, on asjad läinud ometi nii, et kogu tema ülejäänud elu ainus eesmärk saab olla kasvatada endast paremateks ja edukamateks inimesteks oma lapsed. «Omaenda elu olin ma rumalasti maha mänginud ja sellest polnud enam midagi huvitavat oodata.» (lk 29)

Selle koha peal mõtlesin kerge mure ja muigega, et mida on nüüd minul lugejana siit edaspidi oodata. Väikese tegelase luhtunud elu lohisevat proosat, norutujulist kaasasurfamist tema enesehaletsuse kõrgetel lainetel? Eepilist ja tumedat teekonda läbi hinge kõige pimedamate soppide kuni võltslohutust pakkuva leppimiseni selle lohutu olukorraga? Või siiski ka jagatud lootust selle muutumisele paremuse poole?

Nüüd, 170 lehekülge hiljem, võin tõdeda Triin Talki romaan pakub kõike peale viimatinimetatu. Ja seda koguni viiekordselt. Teos esitab peategelase kolmandast elukümnendist viis eri stsenaariumi, mille narratiivse lähtepunkti ja sisulise tähenduslikkuse kriteeriumina kordub kõigis eeltsiteeritud lause tema unistusest saada kas maailmakuulsaks kunstnikuks või moderntantsutreeneriks.

Keskmise inimese keskmine elu

Loo hargnemine fiktsionaalsetes paralleeluniversumites on pealtnäha banaalne, ent samas suhteliselt efektiivne (ja ühtlasi ka üllatavalt vähekasutatud) kirjanduslik võte, mis aitab lugejal paremini teadvustada ja tähtsustada ka omaenda elu ja sellega seotud valikuid. Kuidas me oma ainukest ja ajutist elukest kasutame? Millele selle kulutame? Ning kui suur on pikemas perspektiivis nende valikute hind, mis näivad algselt pealtnäha õnnestunud?

Triin Talki teose veetlus ja väärtus tõukuvad minu silmis asjaolust, et ta on väga hästi tabanud keskmise inimese keskmist elu, kus asjad lähevad keskmiselt. Ehk siis kehvasti. Ja seda iseäranis edukultusele, sigivusele ja elustiili välisele glamuurile orienteeritud valitsevate väärtushinnangute kohaselt.