Staar, kes ei pääsenud nõiaringist välja
«Mutter, der Mann mit dem Koks ist da,» laulavad räämas lapsed Falco 1996. ilmunud samanimelises loos. «Ema ukse taga on mingi mees.» Klubikultuuri ajakiri Mixmag kirjutas tänavu sellest, kuidas Kanadas tabati narkootikume täis miniatuurse seljakotiga tuvi. Austerlase Falco laulus nii keerulisi vahendeid ei kasutata, tema laul põhineb 19. sajandi Berliini populaarsel palal, milles kaubaga mees ilmus ukse taha. Must kuld muutub Falco tõlgitsuses valgeks. Toimub transformatsioon.
Üks teistmoodi transformatsioon toimus täna, 25 aastat tagasi tagasi – nimelt teatati Austria oma aja suurima popstaari Falco surmast.
«A man in the dark in a picture frame / So mystic and soulful,» sobiks Falcot kirjeldama Ultravoxi «Vienna». Veel paremini iseloomustab teda ehk laul «Kann es Liebe sein?» Falco muusikalisest telefilmist «Helden von Heute» (1984), milles ta sõidab auto tagaistmel ja kus atmosfäär on selline, et autost tundub üritavat välja pääseda David Bowie, sisse aga Onu Bella.
Falco oli esimene edukas valge räppar. Ta räpib Viini murdes, mis kõlab inglise aktsendina. Räppimist sättis ta stuudios alati kaua ja salvestused ületasid tähtaja. Juba 5-aastaselt oskas ta raadiost kuulmise järgi mängida klaveril ligi 30 pala.
Punk ja neue welle toovad tolleaegsesse Viini värvi. Tekivad moodsad plaadipoed Dum Dum ja Ton um Ton, kontserdikohad U4 ja Blue Box, sõltumatud plaadifirmad. Schnazz Produktion annab 1979. aastal välja kogumiku «Wiener Blutrausch» ansamblitega Minisex, Chuzpe, Drahdiwaberl, Mordbuben AG. Gig Records väljastab kaks aastat hiljem debüütalbumi Drahdiwaberlilt, kus Falco bassi mängib, ja seejärel ka Falco debüütalbumi «Einzelhaft».
«Koksi» ei leidu «Einzelhafti» (1982) tänavu ilmunud kordusväljalaskel, see on hilisem laul, küll aga kohtab sarnast temaatikat: «Ganz Wien / Ist heut auf Heroin» («Ganz Wien») või lumi ja inspektorid («Der Komissar»).
Hambad hakkavad selle peale higistama.
Luksusversioon ei vea alt, teine plaat sisaldab kõiki aastatel 1981–1983 ilmunud mikse, põhiplaadile on tehtud 2023. aasta remaster ja lisatud laulud Falco esimeselt kontserdilt 1982. aastal Viinis.
2022. aastal oli üle 70 protsendi tarbitud muusikast Ameerikas muide kataloogimuusika ehk Billboardi arvestuses vanem kui 18 kuud.
Austria raadio salongilikku Falcot algul mängida ei taha. Falco on enesekindel mees ja ajakirjanikele see ei meeldi. Puhkeb segadus. Defektiga näitleja, öeldakse. Isehakanud aadelkond, lisavad teised. Tugevad mehed minestavad ja nõrgad mehed kannavad nad minema. Nõuks võtsin näidata end lurjusena, avaldas Shakespeare’i Richard III.
Falco kiiskavat mutantpunk-disko-funk'i kuulates olen fänn, mitte kriitik. Läbi Viini inimdünamo elektrooniliste silmade vaadeldud plaadil vahetuvad kitarrid ja süntesaatorid, nagu ajaks politseiautod neid taga. «Auf der Flucht», «Maschine brennt» – Falco on pidevalt põgenemas. On ta vastuhakkaja või tegeleb lihtsalt olemasolevate elunähtuste vaatlemisega?
Võib-olla on kõik meediamanipulatsioon ja see romantiline vabadus süvavõltsing.
Esimeseks kontserdiks Drahdiwaberliga valmistudes ilmub Falco peaaegu igal päeval proovi erineva soenguga. Kodus puudub tal kraanivesi, kuid kontsertidele saabub alati ülikonnastatult ja taksos. Mood tähendab riskeerimist. Drahdiwaberlil, vanade meeste bändil, ei õnnestu rütmi säilitada. Falco trehvab pihta ajavaimule. Ta lükkab uue käigu sisse ja möödub.
Falco otsustab proovida Saksamaa turgu, mille 1980. aastate edetabelid peegeldavad eestimaist populaarsust täpsemalt kui popmuusika mõistes nö. olulisemate maade omad.
«Der Komissar» lähebki seal esikohale ja allutab kogu Euroopa, seda ostetakse 7 miljonit. Menukas ja kiidetud on ka Robert Pongeri produtseeritud «Einzelhaft», ajakirja «Tempo» valik kümnendi 100 parima plaadi hulka (1. koht Prince’i «Purple Rain»). Ka Falco ise luges seda oma tippteoseks.
Ta on kaua plaadiga tuuril. Esimese plaadi edu – ja järgmise ebaedu – viib asjad nii kaugele, et Viini egoist hakkab einestama restoranis Oswald & Kalb, mida vanad sõbrad võimaldada ei suuda. Falcost saab kord-kvartalis-alkohoolik, kes joob kolm kuud mineraalvett ja siis kaks nädalat purjutab.
«Rock Me, Amadeusiga» (1985) rullib see Alpi-Mefistofeles lahti sellise «Savoy balli», et see teeb ta maailmakuulsaks ja ühtlasi hävitab. Ta kasutab rohkem ingliskeelseid fraase ja refrääne ning palkab produtsendiks Bolland & Bollandi (nende «In The Army Now» jääb kõrva Status Quole).
Miloš Formani film Mozartist on ka just välja tulnud.
Falco saabub Madalmaade vendade salvestusele hommikusöögilt, mis koosneb konjakist šokolaadipiimaga. Bollandid tabavad varsti, et Falco teeb parimat tööd just siis, kui suudab vaevu püsti seista.
«Amadeusist» valmib 22 miksi, igale turule oma. Millist erutust ja ängi võid tunda, kui maabud New Yorgis ja juba teel lennujaamast hotelli kuuled oma laulu raadios kaks korda? See on tänase päevani ainuke saksakeelne esikohalaul Ameerikas.
Ameeriklaste jaoks võib Falco olla lihtsalt järjekordne James Bondi filmide Euroopa kurikael, Falcole omakorda ei imponeeri jänkide võltsviisakus ja ta keeldub Ameerikas tuuritamisest. On veel üks põhjus: Falco on just saanud isaks. (Hiljem selgub, et laps pole tema oma. Naised, tuul ja õnn muutuvad peagi.)
Kui Giorgio Moroder ja Donna Summer püüavad 1977. aastal purki loo «I Feel Love», ütleb Brian Eno David Bowiele, et see pala reformib klubisid järgneval 15 aastal. Falco aga nõiaringist välja ei saa.
Ta sureb 40-aastaselt Dominikaani Vabariigis, kuhu poeb rettu tähelepanu eest ja odavama elu otsingutel. Ametlikult rammib tema autot buss, kohalike seas liiguvad muud versioonid: võib-olla kannustas Falcot enesetapusoov, põhjuseks tegelemine armastuse kõrgemate vormidega, võib-olla ihkas tema surma uue pruudi isa, võib-olla narkodiilerid, kellele Falco raha võlgnes.
Lahkaja pole näinud varem, et üks surnukeha sisaldaks nii palju kokaiini, ent oma hispaania keele õpetajaga surmapäeval kohtudes olnud Falco täiesti kaine.
Viinis pead selleks surema, et sust hakataks lugu pidama, see-eest võid pärast elada aga kaua, leidis Falco.