ARVUSTUS ⟩ Keeduspiraali vältimatu lõpp

«Dipi» võlu seisneb selles, et iga vaataja näeb seda isemoodi. Pildil osatäitja Indrek Taalmaa. Foto: Siim Vahur/Endla Teater

Endla teatri uuslavastus «Dip» pakub annuse absurditeatrit. Viimast ei ole Eesti lavadel ülemäära palju ega tihti. Ekspeditsioon/Von Krahl on sedalaadi teatrit teinud, Tartu Uus teater niisamuti.

Endla peanäitejuhi Ingomar Vihmari juurutatud rihveldamist meenutav näitlemislaad, mida näeb «Kolme ões» või ka «Arktilistes mängudes», nihkub samuti veidi absurdi poole. Nii oli Toomas Saarepera kutsumine Endlasse lavastama teatri mängusuunale justkui loomulik jätk.

Saareperaga kaasas oli Indrek Taalmaa, vana võitluskaaslane kunagisest Paabeli trupist. Taalmaa on ka lavastuse reklaamnägu. Midagi pole parata – kuulsad nimed toovad publiku. Tõsi, peab küll ütlema, et afišil nähtud frakis ei näe Taalmaad kordagi. Pettus ja enesepettus käivad niikuinii näitemängu juurde.

Suurema osa tööst teevad laval Endla näitlejad Sander Rebane ja Nils Mattias Steinberg. Kaks kaptenit ja üks laev. Neljas osaline laval seisab pillide taga: Taavi Kerikmäe. Ega talle suuremat ei usaldata kui kentsakas, aga see-eest uhke munder ning pillid. Helikujundus sünnib laval vaatajate ees.

Tegijad ise on öelnud, et lavastuses on ohtralt improvisatsiooni. Tõepoolest, tekstiraamatut esietendusel kuulduga võrreldes leidub lisandusi. Aga teisalt on selge, et lavakujundus ja muu tavapärase teatri juurde käiv raamistik lubab näitlejail pisut küll hullata, aga lõppkokkuvõtteks tuleb tagasi tulla ette antud rajale.