Gori portreefilmis joonistuvad Eesti ajalootraumad

«Gorikaturist» on esimene täispikk kodumaine dokumentaal, mis seob intervjuukatkendid tihedalt animatsiooniga. Foto: Filmikaader

Dokumentalistika saatus on olla justkui mängufilmi, «päris filmi» väikeveli, millele saab osaks vähem tähelepanu ja väiksem publik. Paljud viimaste aastate olulisimad lood ja põnevaimad katsetused pärinevad aga just dokumentalistikast. Erand pole ka Eesti – tõestuseks äsjane Neitsi Maali preemia «Machina Faustile», veelgi värskem auhind Sundance’ist «Savvusanna sõsaratele» ning nüüd festivali DocPoint Tallinn avanud «Gorikaturist».

«Gorikaturisti» keskmes on Grigori Tõnisson ehk küllap kuulsaim eesti soost karikaturist Gori. Mees, keda – nagu filmis öeldakse – kõik teadsid, aga pea keegi päriselt ei tundnud. 1894. aastal sündinud Tõnisson sai tuntuks juba enne I maailmasõda, kuid kujunes konnatiigi superstaariks esimese vabariigi ajal, tögades esseedes, šaržides ja karikatuurides armutult kõiki, kes verivärskes demokraatias ennekõike iseenda kukru täitmise, kõhu täis toppimise ja naha hoidmise peale mõtlesid.

Omaette fantaasiamaailm

Väljapaistev on «Gorikaturist» mitmel põhjusel. Animeeritud dokumentaalid pole maailma mastaabis iseenesest midagi uut – sellise vormilahenduse juured võivad ulatuda enam kui saja aasta tagusesse minevikku. Illustratiivselt on animatsiooni kasutatud paljudes dokumentaalides ning auhindu on püüdnud ka otsast lõpuni joonistatud tõsielulood, nagu «Valss Bashiriga» või tunamullune «Põgenemine». Eestis on ristandit kasutatud siiski seni vaid lühivormis, peamiselt Ülo Pikkovi teedrajavates töödes, nagu «Kilpkonn ja jänes» ning «Taaskohtumine».