Lembit Ulfsak: lihtne inimene keset keerulisi aegu

Näitleja Lembit Ulfsak. Foto: Peeter Langovits

Nagu Eero Epner hiljuti Sirbi veergudel tähelepanu juhtis, on kohalikku filmilugu kirja pandud napilt ja pisteliselt, süsteemsed koondkäsitlused puuduvad pea täielikult. Portreteerides Eesti filmi sajandi meestäheks valitud Lembit Ulfsakit (1947–2017), täidab Epner ise vähemalt ühe olulise tühimiku.

Hiljutiste biograafiliste menukite seas esindab «Lembit Ulfsak» ühes Kersti Kaljulaidi presidentuuri portreteeriva «Vapilõviga» mõttelist murrangut: akadeemilise kõikehõlmavuse asemel on põhirõhk pandud ladusale loetavusele. Lugejad on oma suure statistilise pöidla juba taeva poole pööranud – «Lembit Ulfsak» troonis ülekaalukalt mullustes müügiedetabelites.

Menu pole üllatav, kuna mõtteline tandem Ulfsak-Epner tähendab kaht põnevat persooni ühtede kaante vahel, esimest portreteeritava rollis ja teist isikupärase stiiliga kroonikuna. Väljakutse pole siiski kergete killast. Ulfsak tähendab eri inimestele paljusid erinevaid asju. Kellele teatri-Ulfsak, kellele filmi-Ulfsak, kellele Suitsu-õhtu nooruslik mässaja, kellele kogenud korüfee, kellele Mosfilmi Thijl, kellele «Mandariinide» Ivo. Pooluste vahel eksleb ka minevikku kinnijäämist kategooriliselt vältinud näitleja eluteed kaardistav raamat.