Kas naiseks olemine peabki pidev võitlus olema?

Eva Kolditsa ja Mirtel Pohla kokkumängus ei olnud elajalikkust ­märgata. Olid naiselikud, ehkki raevukad tunded. Foto: Rene Jakobson

Võisin olla 13, kui endalt esimest korda küsisin, kas naiseks olemine peabki nii keeruline olema. Kas elu ongi lõppematu jada pidevat pinget, absurdseid ootusi ja teostamatuid unistusi, vastassoo poolt seatud eeldusi ja nõudmisi, küünelakke, juuksevärvi, kitkutud kulme ja ideaalset keha. Või on lisaks kannatusele midagi veel? Midagi, mida ma veel ei mõista.

Asjaolu, et naiseks olemine kipub olema raske rist, mida kanda, joonistub välja ka lavastuses «Elajannad» – ole sa siis üksik ja vallaline, abielus ja lasterikas või kusagil vahepeal.

«Elajannad» kirjeldab võrdlemisi lineaarselt ühe naise lugu täiskasvanuks saamisest kuni raugastumiseni. Curriculum Vitae, nagu lavastuse kirjelduses seda nimetatakse. Sealt puudub varajane lapsepõlv, varateismelise ahastus, sest hetkel, mil vaataja kohtub Naisega, on ta juba suur ning oma eesmärgidki täiskasvanule omaselt sõnastanud: nii kaua, kui ta on teadnud, on ta alati tahtnud tütart.

Vaataja käib Naisega kaasas, kui ta jõuab tõdemuseni, et sünnitamine on nii piinlik kui ka võimestav, ehkki pigemini piinlik, eriti kui lisaks ämmaemandale on ruumis ka mõned tudengid ning sa olid enne sünnitama asumist teinud mõned ebapraktilised valikud. Käib Naisega kaasas, kui Naine sätestab enese jaoks, milline on tema ideaalne mees (vuntsidega). On Naise kannul ka siis, kui mure tütre pärast saab kõikehaaravaks ning on viimaks saabunud aeg elu õppetunnid edasi pärandada.