AK ⟩ Poolenisti jõukohane lugemine isegi treeningust väsinud sportlasele

Selleks et kõlada usutavalt, tuleb kirjamehel spordiala ikkagi tunda. Juhan Voolaiu kiituseks tuleb öelda, et ta mõjub enamasti asjatundlikult. Foto: Lilian Lukka

Kui avaldasin kuus ja pool aasta tagasi enne Rio suveolümpiat oma subjektiivse, ent võimalikult ratsionaalsete argumentidega loetelu kõige kasutumatest ja tarbetumatest ehk seega mõttetumatest spordialadest, kajas see vastu isegi Brasiiliast, kus nii mitmedki Eesti paremad sportlased häiritult, lausa solvunult pahameelt väljendasid ja mind pehmelt öeldes hurjutasid.

Sel juhul peaks nad tingimata vältima Tartu tunamulluse linnakirjaniku Juhan Voolaiu eelmise aasta lõpusirgel ilmunud kuut novelli koondavat kogumikku «Ülikorvpalluri loomine», eriti sealset teist lugu, mis räägib Eesti bobisõitjast Peep Vaharist, kes kaotab olümpia otsustava sõidu eel elu mõtte. Ja tegelikult enamgi veel.

Tolles novellis «Bobi kolmas mees» on kibe stseen, mis räägib, kuidas oma tippsportlase karjääri loojangule vastuvaatav Peep käis koolis lastele oma ala tutvustamas. Lõpuks oli ta koolisaalis lastele näidanud, mismoodi bobisõit käib. «Ta tegi pika madala pingi kõrval paigaljooksu, hüppas siis vilunult pingile, tõmbas pea põlvede vahele ja võttis asendi sisse, imiteerides minuti vältel bobis rappumist. Saalis valitses täielik vaikus, lapsed silmitsesid enda ees rabelevat täiskasvanut suu ammuli.» (lk 47–48)