Mõni lugeja, ehk isegi mõni kirjanik, hoiab nüüd kindlasti kahe käega peast kinni ja mõtleb, et issa ristike, milleks sõnadeta raamatud? Kas visuaali- ja nutirohkes maailmas pole lastekirjanduse mõte seista sõna hea käekäigu eest? Mis kui varsti ei loegi enam keegi? Pole midagi parata: tuli koputada autori uksele, uudishimulikud küsimused kotis, ja hakata urgitsema.
Olete üheksa pildiraamatu autor, neist esimestes on illustratsiooni kõrval ka tekst. Mis siis nüüd juhtus, kuhu sõnad jäid?
Jahah, kuhu sõnad jäid. Vaat vahel pole tarvis. Vähem on rohkem! Sõnatut raamatut vaadates lisab vaataja piltidele oma kogemuse. Ta hakkab alateadlikult illustratsioonidelt lugu otsima ja seda kokku panema. Raamatust puuduv tekib nagu iseenesest juurde ja see on hästi põnev.