/nginx/o/2015/09/14/4489479t1ha755.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15131480t1h9a0c.png)
Uus, viiest lühifilmist koosnev animafilm «Kaka, kevad ja teised» on nagu eesti animatsioonimeistrite degustatsioonimenüü animatehnikatest. Igal filmil on oma käekiri, eri tegijad ja tehnika. Läbivaks jooneks on lood kirjutanud autor Andrus Kivirähk.
Et asja korralikult ka sihtgrupi peal katsetada, käisin filmi vaatamas üheksa-aastase tütrega, kes oli juba enne filmi väga elevil, vaatas treilerit ja hakkas nõudma raamatut «Tont ja Facebook», mida meil kodus veel ei ole.
Õigupoolest pärinevad lood kolmest Kivirähki lastejuttude raamatust, nopped on raamatutest «Kaka ja kevad», «Karneval ja kartulisalat» ning juba mainitud tondi sotsiaalmeedia raamat. Mina neid lugenud ei ole, niisiis seda võrrelda ei saa, kui akuraatselt või fantaasialennukalt animaatorid kirjapandu visuaalseks elustanud on. Aimata võib, et osa lugusid on rohkem raamatu järgi, teised rohkem kunstniku tõlgendus.
Lapsele meeldis filmidest kõige rohkem esimene, «Frikadellid ja pelmeenid», mis oli ka minu arvates väga sümpaatne. Loo autoriks Heiki Ernits, vormistus Lotte-lugude võtmes. Dialoogi on selles filmis vähem, rohkem rõhku on visuaalil, mis viib meid külmkappi, kus elavad muude asjade seas frikadellid ja pelmeenid.
Uudishimulikud Iti ja Kusti (frikadellid) soovivad minna maailma avastama, kuid neid keelatakse, et ärgu mingu – kurjad pelmeenid söövad nad ära. Kusti mahitusel Iti siiski läheb kaasa ja neid ootab ees tore, vaid õige pisut hirmutav seiklus külmkapimaailmas. Muidugi kohtavad nad pelmeeni ja lõpuks selgub, et pelmeen on tegelikult samuti frikadell, ainult et kasukaga. Lõpuks on frikadellid ja pelmeenid omavahel sõbrad. Lukku mahub muhe muusikaline tantsunumber, üldine meeleolu on hästi nunnu ja sõbralik.
Teiseks näeme lugu viiuldavast rohutirtsust, kes tahab kuulsaks saada. See on vormistatud vanakooli joonisfilmina, sisuliselt tummfilm, millele on peale loetud moraaliga lugu. Rohutirts punnitab naba paigast, et kontserdiga loomaaias endale tähelepanu tõmmata, kuid kõik vaatavad ikka vaid magavat karu. Lõpuks on kodu see koht, kus on kõige mõnusam. Siin on palju viiulimuusikat, Tõnu Raadiku pillist.
Edasi tuleb Vanamehe-lugude animaatoreilt lugu linnapoisist, kes viiakse maale ja keda hakkab öösel kummitama vanaisa vana foto. See film on eelnevate kõrval nagu värviline plahvatus, vormistuselt Vanamehe-lugude võtmes, kuid palju lapsesõbralikum.
Minule meeldis see osa kõige rohkem, väga lahe on bussisõit maale, kui akna taga tantsivad lehmad-lambad nagu Bollywoodi filmis ja ka maalaste väljailmumine on efektne. Lapsed sõbrunevad ja üheskoos leitakse vanaisa murele lahendus.
Minu enda võsuke paistis seda lugu hirmsate kohtade peal kartvat, film läheb kummituse ilmumise ajal kohati päris hirmsaks kätte. Nii õudset multifilmi vist polegi näinud alates «Suurest Tõllust», kui rääkida vaid eesti animatsioonist. No tegelikult nii jube polnud ka, «Suur Tõll» röövis une mitmeteks nädalateks, see film siiski mitte. Muusika on ka nunnu.
/nginx/o/2023/02/10/15131481t1haca8.png)
«Kaka ja Kevad» on edgarvalterlikus võtmes joonisfilm, mida mina olin juba varem näinud, seega üllatusmoment puudus. Film valmis teistest varem, juba 2021. aastal ning seda on meie kinodes näidatud ringvaatena teise filmi ees. Kaka abiellub võilillega, midagi näotut või rumalate naljadega seotut siin ei ole. Kõik on viks ja viisakas. See film oli mu lapse lemmikute seas teisel kohal.
Põnevaks pidas laps viimast filmi kadunud sokist, minu jaoks oli see haigutama panevalt igav, kuigi tegijad on tõesti pingutanud: voodi alla on ehitatud tohutu suur tolmune kadunud ja ärapakitud asjade maailm, kust laps läheb otsima isa kadunud sokke. Siingi on oma väike õudusmoment, kui robottolmuimeja ilmub terminaatorina voodi alla ja tahab kõike endasse imeda. Mulle meenus kohe lapsepõlvest multifilm «Tolmuimeja» (1978), kus masin kõik endasse imeb. Tolle loo aluseks oli Eno Raua lugu «Hirmuäratav tolmuimeja». Muidugi meenus ka «Terminaator», millele siin samuti ilmselt vihjati.
Filmide kooslus «Kaka, kevad ja teised» põimib endasse lisaks lihtsatele lastelugudele viiteid ning vihjeid eesti ja maailma filmidele, filmiajaloole. Kes on kursis, sellel on huvitav vaadata ja proovida, mida keegi ära tunneb. Täiskasvanul on neid filme samuti nauding vaadata – siin on tehtud kunsti, mitte üksnes natuke meelelahutust.
Ahjaa, mainimist väärib veel Andrus Kivirähki rollisooritus iseendana. Tema on liim lühifilmide vahel, sulandudes animatsiooni, kord osaliselt, kord täielikult. Üheksa-aastane kriitik Aura hindas tema esinemise väga heaks ja kiitis, et eriti meeldis talle see, kuidas Andrus sõitis autoga ja koer oli autojuht. Aitäh toreda kinoelamuse eest!
FILM
- «Kaka, kevad ja teised»
- Animafilmid
- Režissöörid Rene Vilbre, Meelis Arulepp, Heiki Ernits, Mikk Mägi, Oskar Lehemaa
- Kinodes alates 10. veebruarist, kestus 1 tund ja 11 minutit