ARVUSTUS ⟩ Ööliblikad põristavad trummikilel

Mart Müürisepa päralt on lavastuse sõgedaimad sööstud, näiteks kitš-Jeesusena. Foto: Siim Vahur

Vastukaja põhineb «Plekktrummi» kolmandal, 8. veebruari etendusel. Esmareageering pole kaugeltki ammendav. Seda enam, et Günter Grassi romaani, mis püsib mälus pelutavana, ma üle ei lugenud. Aga eelkõige seepärast, et Taavi Tõnissoni lavastus ei olegi ainsa korraga «äranähtav».

Tõnissoni lavastajakäekirja iseloomustab sõnapaar «totaalne teater». Maksimalism, põhjalikkus, kohati vohav mängulisus, fantaasiaküllus lavastuskomponentide stiilseks tervikuks vormimisel. Nii loovad «Plekktrummi» õhustiku Rosita Raua mastaapne kunstnikutöö, Priidu Adlase valguskujundus, Markus Robami muusika ja heliruum, Peeter Volkonski laulusõnad, Ingmar Jõela koreograafia. Ja kaheksast näitlejast koosnev koor või bänd, kui kasutada lavastaja enda sõnu.

Täpsemalt liigitub ansambel üks pluss seitse. Kui publik tavatult avaraks muundatud mänguruumi siseneb, kõndides mööda sarkastiliselt eksponeeritud punast vaipa militaarse kaitsevõrgu alla, lebaskleb hoolekandeasutuse raudvoodil Oskar – Joosep Uus. Oskar takseerib meid kui külastajaid, rahutu ja enesekindel samaaegselt. Keldrivõlvid seostuvad nii varjendi kui kirikuga, lavapoodium sarnaneb trummiga. Seitsmeliikmeline koor sosistab proloogiks läbitungivalt: mina – mina – mina – Oskar Matzerath! Häälerütmid kujunevad läbivalt sugestiivseks, nii mõjub relvatärin inimhäältena kohutavamalt kui üksik kõmav lask.