SAJA NÄOGA NUKK ⟩ Lummava Eesti animafilmi tegemisel toodeti 3D-printeriga sadu näoilmeid

Kaader meeleolukast kodumaisest animapõimikust «Kaka, kevad ja teised». Foto: Filmikaader

Andrus Kivirähki lastelugudel põhinev animapõimik «Kaka, kevad ja teised» osutus nädalavahetuse vaadatuimaks filmiks, kogudes 7600 vaatajat. Animahiti produtsent Kristel Tõldsepp rääkis kultuuritoimetuse taskuhäälingus, et erinevaid animatehnikaid siduva filmi tegemine ei olnud sugugi kerge ja kõige keerulisema lühiloo tootmisel võeti kasutusele uus tehnoloogia.

«Kaka, kevad ja teised» koosneb viiest lühiloost, mis tehtud erinevas animatsioonitehnikas. Kui näiteks Heiki Ernitsa «Frikadellid ja pelmeenid» oli arvutianimatsioon ning Meelis Arulepa «Sitikas Peeter» tehti traditsioonilisema joonisfilmina, siis kõige nõudlikumaks osutus Oskar Lehemaa lühinukufilm «Kadunud sokid», mille kallal töötas paarkümmend inimest tervelt aasta otsa, olgugi et see lühinukufilm kestab 20 minutit. Nukufilmi peategelaseks on Pille, kes ronib voodi alla isa sokke otsima ning eksib ära hämmastava pappkastidest pungil fantaasiamaailmas.

«Oskari film oli stilistilises plaanis kõige ambitsioonikam. Tootmine kestis üle aasta. Kuigi Nukufilmi stuudio on tegutsenud kümneid aastaid ja proovinud kõikvõimalikke meetodeid, siis selles stiilis animatsiooni polnud nad varem teinud. Selle nimi on inglise keeles replacement animation (faasivahetusega animatsioon). Kuigi tegemist on nukufilmiga, siis nägude liikumine on nukkudel hästi sujuv. Peategelasel Pillel on küll üks pea, aga nägusid oli üle 200. Neid pidevalt vahetati nuku küljes, et luua sujuv animatsioon.»

Küsimuse peale, kas nukufilmide tegemiseks on võetud ka Eestis kasutusele 3D-printerid, kinnitas Tõldsepp: «Me kasutasime 3D-printereid. «Kadunud sokkide» tegelaste näod tehti faaside kaupa eraldi ja prinditi 3D-printeriga välja. Kui nukk oli valmis disainitud, modelleerisime me arvutis nukkude pead, testisime liikumist ja saime aimu, milliseid erinevaid näoilmeid on vaja. Siis prinditi näod 3D-printeriga välja, aga nad tulid printerist välja hallide plönnidena. Seetõttu tuli näod veel ükshaaval ära värvida-kujundada ja peategelasele Pillele lisada tedretähnid, kulmud pähe maalida... See on päris suur töö!»

Tõldsepa sõnul saab «Kadunud sokkide» tegemisest järele jäänud materjale näha oma silmaga erinevates Apollo kinodes, kus jupid on kogutud spetsiaalsetesse kastidesse. See võimaldab kinokülastajatel aimu saada, millist tööd nõudis ühe nukufilmi tegemine.

Mis puudutab animafilmide tehnoloogilist poolt laiemalt, siis Tõldsepa sõnul liigub Eesti anima jõudsasti ajaga kaasas. «Suurem animatsioonirevolutsioon toimus 10–15 aastat tagasi, kui hakati laialdasemalt arvuteid kasutama ja digitaalsete laudade peal joonistama. Õnneks on animatsioonitarkvarad kõigile kättesaadavad, osa neist lausa tasuta. Ma usun, et me püsime hästi tempos, aga loomulikult on meil omad piirangud, kas siis kunstnike arvu või finantsilises mõttes.»

Kuula kindlasti, mida Tõldsepp taskuhäälingus veel rääkis!