/nginx/o/2023/02/15/15141288t1he8f9.jpg)
Tänavuse aasta hakul tähistas kaheksa elukümnendi täitumist inglise helilooja Gavin Bryars. Tema teekond komponisti kutseni lookles mööda filosoofia ja džässmuusika radu, otsekui juhuste reana ning sundimatult. Eesti Kontsert joonis juubeli alla mõtliku muusikaõhtuga, kus vanameistri loomingut esitasid Mikk Üleoja dirigeerimisel Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester ja kontrabassil soleeriv Siret Lust.
Õhtu avapooles põimiti kaheksa kooriteost nõnda, et moodustus haarav ja terviklik vormikaar. Raamiks seati šoti poeedi Edward Morgani (1920–2010) looduslüürilised ning voolava vormiga miniatuurid, mis seoti kolme kaupa kimpu. Keskmeks valiti vaimulikku õhinat väljendavad ja korduste distsipliinist õhkuvad kaks kooripala, mille aluseks on 13. sajandi käsikiri «Laudario di Cortona».
:format(webp)/nginx/o/2023/02/09/15128612t1hd1b8.jpg)
Nii said omamoodi «suurvormiks» kokku kolm erinevat muusikalist stiili – peen polüfooniline vool, seejärel peaaegu keskaegselt napp kõlamood ning lõppeks liikuvam ja jäisem koorikunst. Rahvusmeeskoori laulmine mõjus ühtaegu nii kandvalt kui kargelt. Detailide erksat välja laulmist toetas ühtlane ja nõtke vokaalne lainetus. Mahukad akordid ning nende vahel käänlevad laulujoad ei peitnud tekstide kummalist ilu, vaid lasid luulel kõlada klaarilt ja värvikalt. Seda ei juhtugi koorimuusika puhul üleliia sageli.
Keskele asetatud kaks kristlikku laulu (Lauda 31 ja Lauda 32) vajavad ehk nappi selgitust. Lauda on itaalia katoliiklikust traditsioonist pärinev kiituslaul Neitsi Maarja, Kristuse või pühakute ülistamiseks, mis oli populaarne 13. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandini. Mõlema esitatud laulu tekstide muusikalises kuues leidus palju eneseküllast rahu ja nauditavat nappust, mis jättis sõna kõlamisele ruumi. Erinevalt voolavast lüürikast, mis iseloomustas Edwin Morgani tekstidele kirjutatud laule, on siin rohkelt vormilisi kordusi ning keskaja koorikunstile omaseid hõredaid fraasilõppe.
Bryarsi koorikunsti vaimulikku kihistust iseloomustab rahulik ja teraapiline voolamine. See on väheste vahenditega väljendumise harjutus, kasinuse ja korra koosmäng, mis aga ei tähenda sugugi, et kuulajal peaks hakkama igav. Otse vastupidi – detailide peen küllus, mõjuva sisuga tekstid ning lauljate kannatlik väljendusrikkus tõid saali mingi nautlevalt mõtiskleva olustiku, mis saatis publikut veel vaheaja järjekordade saginaski.
Õhtu lõpmises pooles laius ainus ulatuslik teos – Gavin Bryarsi Kontsert kontrabassile, koorile ja orkestrile pealkirjaga «Farewell to St Petersburg» (Hüvastijätt Peterburiga). Mis seal salata – kontrabassikontsert on igale heliloojale justkui võimatu ülesannete puntra lahendamine. Komponistid katsetavad küll orkestri vähendamist, teisal soolopartii kõrgesse registrisse viimist, aga harva õnnestub katsumus ületada veenva tulemusega. Gavin Bryarsi lahenduseks on rahuliku suhtumise väljendus, mitte niivõrd tehnilise taibu etendus.
/nginx/o/2023/02/15/15141289t1hcb1f.jpg)
Solisti osaks on otsatult pikk ja rahulikult kulgev mõttearendus, millele annab melanhoolse värvi pilli iseloomulik suitsune helin. Kõla olemust kujundab seegi, et meloodia avaramaid hüppeid katab kaeblik helikõrguste hägusus. Kokku kujunes teosest elutarga mõtiskleja noobel mõttekaar. Orkestrile jäi vaid kanda saatja ja rahuliku kommenteerija roll. Ikka selleks, et kontrabassi laulev kvaliteet pääseks esile.
Et tervel kontserdil ei kõlanud ainsamatki tekstita teost, võib kogetut hoopis vaadelda ka kui üht meeldivalt komponeeritud luuleõhtut. Seda kogemisvõimalust suurendas ka teoste iseloomus peituv tahtlik tagasihoitus, soovimatus pillata laiali värvidest lookas helihulki, kuhjata kaleidoskoopilisi ja koormavaid massiive. Tekstidele on jäetud palju ruumi, mis pole siiski vaakum ega tühjus, vaid toetus kaasakajamisele. Taolises mõtteviisis on midagi meeldivat ja lootustandvat – et mõelda ning arutleda saab ka kisamata või kujundite kurjusega ja teravusega üle pakkumata.
/nginx/o/2022/11/29/14994026t1h9a98.jpg)