INTERVJUU ⟩ Kuidas müütilise kuvandiga kirjanik-metsamees Soomaalt inimsööjad avastas

Albu rahvamajas peetud eesti kirjanduse pidunädala suurejoonelisel lõpupeol 4. veebruaril kuulutati välja 46. Järva valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia laureaat – Mehis Heinsaar romaaniga «Kadunud hõim». Foto: Dmitri Kotjuh

Ülemöödunud nädalal Tammsaare kirjanduspreemia ja äsja ka kulka kirjanduspreemia nominatsiooni pälvinud Mehis Heinsaare romaan «Kadunud hõim» viib lugeja idüllilisse Soomaa talupidamisse, kus keeruka karakteriga peategelane pärast eneseotsinguid lõpuks maabub.

Tsivilisatsioonist puutumatul rahupaigal on aga sünge saladus. See on koht, kus elavad inimsööjate hõimu järeltulijad, kes on juba aastasadade eest leidnud endale sealsete soode ja rabade keskel pelgupaiga. Maagilis-realistlikule romaanile andis ainest rahvapärimus. Kriitika on leidnud, et «Kadunud hõim» kinnistab kirjaniku müütilise metsamehe kuvandit, muutes muinasjutulisuse realismiks.

Mehis Heinsaarele on väga olulised paigad, mida ta ise kutsub vabaõhukirikuteks ning kuhu teda tõmbab ikka ja jälle tagasi.

Mehis Heinsaar, kui tugevalt te ise metsikute, tsivilisatsioonist eemale jäävate paikadega seotud olete?

Mul on omad kohad, kus käin. Nimetan neid vabaõhukirikuteks. Soomaa kant ehk ongi nendest kõige metsikum. Käin Lääne-Eestis, kadakasematel aladel ja rannikul. Vanaema ehk Helme kandis on Veisjärve kõrval Rubina soo. Niisamuti on Lõuna-Viljandimaal ning Helme ja Tõrva vallas mul kõik väiksemad ja suuremad teed jalgrattaga läbi sõidetud või jalgsi läbi kõmbitud.

Igal kevadel teeme väikese sõprade kambaga traditsioonilise jõematka. Raudna jõgi on üks lemmikjõgesid, see on ka selles raamatus sees. Halliste jõgi samuti. Nad viivad kõik Navestisse ja sealt edasi Pärnu jõkke välja.

Nii et ikka tõmbab sinna kanti, igal aastal üritan ühe metsiku paiga juurde hankida. Eelmine aasta oli see Lääne-Saaremaa rannikul, olin seal hästi kuumade ilmadega. Mõtlesin, et meri võiks midagi huvitavat kaldale uhtuda. Kuuma oli kolmkümmend kraadi. Ja meri uhtuski kaldale poolteist liitrit puhast vett! Kinnise korgiga pudelis, tõenäoliselt kuskilt laeva pealt kukkunud. See oli nagu väike ime, mis sel hetkel oli suur ime, sest mul oli tohutu janu.

Ja tuli tegelikult veel ka teine pudel! Teisel pudelil oli aga silt, et see on Kaliningradi oblasti mineraalvesi. Ma ei julgenud seda juua, sest kartsin, et vesi on mürgitatud. Paranoia on juba nii suur. Keetsin ta ära ja siis jõin. Pärast mõtlesin, et idiootne mõte, aga arvasin tõesti, et see on venelaste üks taktika, kuidas baltlasi mürgitada.