Mihkel Mutt: minu skepsis ja iroonilisus sobisid stagnaaja meeleoludega

Kirjanik Mihkel Mutt. Foto: Margus Ansu

Täna tähistab oma 70. sünnipäeva kirjanik ja esseist Mihkel Mutt. Viimastel aastatel on ta avaldanud peamiselt mõttekirjandust, mullu ilmus temalt kogumik «Õhtumaa Eesti III. Sotsiaalkultuurilist esseistikat» ja tunamullu «Maailmas peegelduv veetilk. Arutlusi Eestist, kultuurist, ajaloost».

Teie seni viimane ilukirjanduslik teos, romaan «Mägrad hernes» ilmus 2020. aastal. See on «Alam-Kolkaküla kroonikate» teine osa. Meie kultuuris valitseva evangeelse numbrimaagia kohaselt eeldab ja tingib see (vähemalt) kolmandat osa, et saaks kokku triloogia. Kas olete seda kirjutama hakanud?

Esimene osa «Eesti ümberlõikaja» läks lugejale hästi n-ö kohale, aga teine osa vähem. Sain aru, et olen muutunud arusaamatuks või liiga kaugele eest ära läinud. Või on asi ikkagi üldisem, teatava kirjutusviisi ebaadekvaatseks muutumises. Kujundlikult, eriti iroonia vahendusel, ei jõua ideed enam pärale. Sellepärast kirjutan nüüd «sirgelt» ja mitte ilukirjandust. Ei, kolmandat osa kindlasti ei tule.

Kirjutasite viis aastat tagasi ilmunud esseekogus «Kõik on hästi», et «Eesti välispoliitikas pole kunagi nii igav olnud kui praegu». Kas see seisukoht on viimase aasta jooksul muutunud?

Jah, on muutunud. Eestil on jälle roll – targa siili häälepartii Euroopa loomaaia ühendkooris. Ega see «suurtele» eriti meeldi, aga praegu peavad nad vähemalt näiliselt seda siili natuke patsutama, sest meil oli Venemaa suhtes õigus.

Seoses sellega meenub meie poliitikute kunagine usk ja pakkumine, et me võime olla sild lääne ja Venemaa vahel, kuna meil on aastatepikkune «ekspertiis». Ei tea, kuidas seda tänase päevaga sobitada.