Tõeline vaimuaristokraat on olmelise elu jaoks elegantselt ülekvalifitseeritud

Mihkel Mutt, kirjanik, esseist ja kolumnist. Foto: Remo Tõnismäe

Mulle, töölisperekonnast pärit provintsilinna poisile, meeldis lapsena igasugune suur kunst (või rohkem küll aprioorne kujutlus suurest kunstist), aga selle loojad tundusid kuidagi kauged, kõrged ja... heas mõttes kahtlased.

Eks see oli mõistagi teine aeg kui praegune loomemajanduse ajastu, mil tööstusliku tootmise ideaalid ja meetodid on jõudnud läbi riikliku tellimuse ning rahastuse ka kõrgkultuuri. Talentide ja talendikandidaatide hulk polnud minu nooruses nii suur ja ennast devalveeriv, vaimuhiiglaste klubi näis kuidagi eksklusiivsem ja kinnisem, geeniuse sotsiaalne (ning otsapidi ka ajalooline) positsioon oli vastupidiselt praegusele justkui rohkem antud kui võetud.