INTERVJUU ⟩ Ja räägime ikkagi armastusest!

«A.L.Ž.I.R.» on dokumentaaldraama naistest, kes olid vangidena kodumaa reeturite naiste Akmola laagris. Foto: Thbilisi Gribojedovi-nim Riiklik Akadeemiline Vene Draamateater

25. veebruarist 3. märtsini külastab Eestit Thbilisi A. S. Gribojedovi nimeline Riiklik Akadeemiline Vene Draamateater. Teatri kunstiline juht Avtandil Varsimašvili on Euroopas laialt tuntud, lavastab mitmetes riikides.

Jaanuaris esietendus näiteks Ungari Rahvusteatris edukalt tema lavastus «Kaukaasia kriidiring».

Gruusias juhib Varsimašvili veel üht kollektiivi, tema enda asutatud Thbilisi Vaba Teatrit, mis osaleb kevadel Budapestis toimuval rahvusvahelisel teatriolümpiaadil.

Ukraina, Saksamaa, Soome ja Eesti on riigid, kuhu teda meelsasti lavastama kutsutakse. Enne ringreisi palusin Avtandilil vastata mõnele küsimusele, mis puudutasid mitte ainult teatriprobleeme, vaid ka meile kõigile muret tekitavat olukorda maailmas.

Gribojedovi-nimeline teater on tohutute loominguliste traditsioonide ja kunstiliste saavutustega teater. Kunst ei suuda sugugi alati andekalt reageerida sündmustele maailmas, ümberringi toimuvale, isegi kui need sündmused teevad hingele haiget. Oodata, et teie repertuaari oleksid viimastel kuudel ilmunud etendused, mis seostuvad otseselt sõjaga Ukrainas, oleks veidi naiivne. Ent võib-olla väljendasite siiski oma seisukohta mõnel esilinastusel, seades või mitte seades endale nii otsest eesmärki?

Aasta tagasi, vahetult pärast vaenutegevuse puhkemist ütles teater selgelt oma seisukoha: mõistsime sõja avalikult hukka ja kinnitasime solidaarsust Ukrainaga. Liigne oleks täpsustada, et gribojedovlased võtsid osa kõikidest sõjavastastest miitingutest, põgenike toetamise aktsioonidest, mis Thbilisis toimusid ja toimuvad. Muidugi võõrustab Gribojedovi teater regulaarselt ukraina publikut, kutsub ukraina lapsi heategevuslikele lasteetendustele. Mis puudutab Ukraina sõja teemalisi lavastusi... Üldiselt arvan, et mõnele nähtusele kohe reageerida on vale. Teater vajab alati ajalist distantsi. Muidugi lavastame sellel teemal midagi. Kuid lähenemine «eile algas sõda ja täna juba lavastame» pole lihtsalt tõsiselt võetav. Aga ikkagi juhtus nii, et nädal enne sõja algust mängisime esietendust, Ingmar Vilqisti draamat «Helveri öö». Keegi poleks osanud arvata, et see kriitikute poolt kohe prohvetlikuks nimetatud etendus omandab mõne päevaga uue kõla – hämmastavalt aktuaalse ja päevakajalise.