Väljamõeldud olevik ja mälestuste äralend

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Martin Veinmanni lavaelus on sümpaatne jälgida, mismoodi ta kogu aeg mängib suurde plaani partneri. See on sisuliselt täpne, Bertod (Martin Veinmann) ju pühendubki Agnesele (Laine Mägi). foto: Heikki Leis
Martin Veinmanni lavaelus on sümpaatne jälgida, mismoodi ta kogu aeg mängib suurde plaani partneri. See on sisuliselt täpne, Bertod (Martin Veinmann) ju pühendubki Agnesele (Laine Mägi). foto: Heikki Leis Foto: Heikki Leis

Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani näidend «Bertod ja Agnes» on autobiograafilise taustaga, inspireeritud tema vanavanemate elust.

Esmakordselt lavastati näidend väljaspool kirjaniku kodumaad, autor tuli vaatama esietendust. Mälu hääbumine Alzheimeri tõve tõttu on ängistav teema, mis võib puudutada isikliku kogemusena, aga ka osavõtlike kujutelmade kaudu.

Mälu avaramas tähenduses on lavastaja Priit Pedajase omateemaks alates Brian Frieli «Tõlkijatest» (Endla 1984) ja iseäranis tundlikult Madis Kõivu näitemänge tõlgendades. Mälu subjektiivsuse ja suhtelisuse ning mälupiltides elamise teemale keskenduvad ka Pedajase hiljutised lavastused: aprillikuus viimase etenduseni jõudev Frie­li «Igatsuse rapsoodia» (Draamateater 2012) ning Edward Albee «Kolm pikka naist» (Vanemuine 2022).

Tagasi üles