Juurikas. «Vett ei joo ja jala ei käi!» Märkmeid Eesti geiliikumise ajaloost

Geiliikumine: jäljed lumel Anne kanali ääres. Foto: Kristjan Teedema

Geiliikumise olemasolu kohta vanemal kiviajal Eesti alal otseseid tõendeid pole leitud. Siiski on võimalik, et geiliikumine algas Eestis juba enne viimast, Weichseli jääaega, või isegi selle mõõdukama kliimaga perioodil 30 000 a eKr, mil tingimused olid sobivad näiteks mammutite eluks. Sel ajal eksisteeris organiseeritud geiliikumine juba suuremas osas Euroopa elamiskõlblikes piirkondades.

Esialgu liikusid geid Eesti alal jalgsi. Kuna muinasaegne Eesti maastik oli metsane, soine, kaetud veekogude, jõgede, järvede ja ojadega, pidi geiliikumine ületama mitmeid looduslikke takistusi. Teedevõrk puudus, seetõttu liikusid geid sageli mööda radasid, mille olid sisse tallanud metsloomad. Jalgsi liikudes ei ületanud gei liikumiskiirus 5 kilomeetrit tunnis. Agressiivse metsloomaga kohtudes võis gei keskmine liikumiskiirus ulatuda 30 kilomeetrini tunnis.

Karmis kliimas paljajalu kaugele ei jõua, seetõttu hakati loomanahkadest ja puukoortest valmistama algelisi jalanõusid. Geiringkondades olid väga levinud pastlad ja viisud. Pastlad on ühest pargitud või parkimata nahatükist tehtud kontsata jalanõud, mille servadesse on tehtud augud ehk tärkmed paelte läbitõmbamiseks. Hiljem hakkasid trenditeadlikumad geid pasteldele lisama kõrgeid kontsi. Kõrgete kontsadega jalanõudes avamaastikul aeglasel sammul liikuvad geid kujutasid endast kerget saaki karudele, huntidele ja mõõkhambulistele tiigritele.