Juurikas. Avameelselt mõnuainetest

Mis on pildil? Tark inimene saab kohe aru, et see pole pesupulber! Foto: Shutterstock

Mõnuainete laialdane levik teeb murelikuks. Sellest saab aru igaüks, kes käib ringi lahtiste silmadega ja oskab märke lugeda. Vanasti tarvitasid mõnuaineid ainult kinotähed, rokkstaarid, poliitikud ja rikkurid, nüüd kahjuks on mõnuained jõudnud massidesse.

Lähed näiteks toidupoodi sisseoste tegema, seal aga saaliteenindajad ja müüjad tunduvad kuidagi tuimad. Kes ei tea ega oska vaadata, see võiks arvata, et lihaleti proual või kassadaamil pole lihtsalt kõige parem päev, ta teeb oma tööd tuimalt, ilma sisemise põlemiseta, kuid saab üldjoontes siiski sooritusega hakkama. Täiesti arusaadav ju! Mis sa ikka sisemiselt põled, kui pead päevas teenindama tuhandeid ostjaid ja kaaluma ning viilutama mitukümmend tonni vorsti. Aga mina saan teenindaja olekust kohe aru, milles peitub tegelikult probleem. Ta viibib mõnuainete vallas ja tema olemine tuim.

Või siis näiteks on asja autoteenindusse. Pealtnäha tundub kõik täiesti normaalne. Õlistes tunkedes töömehed võtavad soojakus viina ja mängivad kaarte. Sõimavad sul kõigepealt näo täis, et miks auto sisemus on nagu sealaut, ja küsivad siis raha ette, keeldudes andmast garantiid. Aga teevad nad seda kõike tuimalt, sisemise särata, justnagu vastu tahtmist. Kes ei tea, võib mõelda, et okei, automehaanikul on täna lihtsalt selline päev, kus imet ei sünni, kus tiivad ei kanna ja lendu ei tõuse. Aga mina saan kohe aru, milles asi! Tüübid on võtnud mõnuaineid ja siis ärevuse rahustitega maha tõmmanud.