TOIDUKULTUUR ⟩ Miks me täna kiluvõileiba sööme?

Tallinna kilu tehti juba 18. sajandi lõpus. 19. sajandil aitas plekist konservikarp Tallinna kilu laia ilma ning tegi kuulsaks nii tema kui ka Tallinna silueti. Pidulauale purjetas kilu leivatükil ja muna all millalgi nõukogude ajal. Foto: Sander Ilvest

Eesti sünnipäeval ehib kiluvõileib nii presidendi vastuvõttu kui ka koduseid pidulaudu. Aga kuidas sai sellest imemaistvast ampsust 24. veebruari tähistamise tähtis tunnistaja? Artikkel ilmus esimest korda 2021. aastal.

Kuigi kilu soolamise ajalugu ulatub esimeste kirjalike teadete järgi Põhjasõja-järgsesse aega, peetakse kuulsa Tallinna vürtsikilu eelkäijaks meremuuseumi kuue aasta taguse näituse «Kilulinn Tallinn» andmeil 18. sajandi lõpu kümnendite Tallinna lesknaiste kilusid, mida nood loorberilehtede ja Inglise vürtsidega väikestesse tünnidesse soolasid.

Kui üks Eesti esimesi kalatööstureid, Hara saarele kilutööstuse rajanud Voldemar Sörensen tuli 19. sajandi teisel poolel välja plekist konservikarpidega, algas rannal suurem kilubuum. Peenelt vürtsitatud kilukonserve veeti aina rohkem Venemaale, eriti Peterburi. Kilukuningaks hüütud Vassili Demini kilud noppisid aurahasid rahvusvahelistel näitustel Moskvas, Berliinis, Baden-Badenis.