/nginx/o/2020/11/03/13453491t1h345c.png)
/nginx/o/2023/02/22/15154811t1hbcd8.jpg)
Muusik Erki Pärnoja ja fotograaf Kaupo Kikkase audiovisuaalne kontsert «Jäljed» ühendas kuulaja igapäevasest olmest ja tavamõtetest edukalt lahti, mida on tänasel päeval väga vaja.
Et inimesed otsivad sedalaadi vabanemist, tõestas ka publikurohkus kontserdimaja garderoobis, kus tekkis hirm, kas jõuangi õigeks ajaks. Jõudsin ning seadsin end sisse selle kontserdi kõige kõrgemal istuva inimesena, sõna otseses mõttes pealtvaatajana.
Nagu audiovisuaalkontsertidel üsna tavapärane, mängis muusikakollektiiv laval ning nende selja taga kuvati projektorist videot. Ent laval oli huvitav pillivalik: orkestri jagu keelpille, 4 trombooni, süntesaatorid, elektrikitarr, trummikomplekt, Peedu Kass basskitarril ning loomulikult Erki Pärnoja kitarril.
Kõik pillimängijad olid kogu kontserdi vältel laval ning nende asetus tõstis tugevalt esile elektrooniliste pillide vastandumise klassikalistele. Seda rõhutas ka valitud valgustus: bändipille valgustati jahedamalt ning klassikalisi soojemalt.
Kontsert mõjus mõnusa tekina, millesse oma tähelepanu sisse mässida.
Kontsert algas, või nii vähemalt tundus, eelsalvestatud helidega, mida kasutati pisteliselt ka teose vältel. Veidi meenutas see keelpillikõla ning samas andis selgelt mõista, et olemus on täiesti teine, midagi muud.
See fenomen, eelsalvestatud taustahelide sulamine orkestriks, oligi üks põnevamaid kogu kontserdi vältel: täpselt polnud aru saada, millise osa helist moodustasid pillid, millise elektroonika. Vahel oli raske isegi mõista, mis mingit heli tekitas.
Helgekõlaline ja mugav
Helikompositsioon oli pigem helgekõlaline ning mõjus täpselt sellisena, et oli raske otsustada, kas see peaks olema pigem kurb või rõõmus – vist mõlemat korraga samal ajal? Helidega ei mindud kordagi ekstreemsustesse ning helitase oli nii mugav, et isegi kõrvatroppe ei olnud vaja, ning see mõjus justkui mõnusa tekina, millesse oma tähelepanu sisse mässida.
Heliteos tervikuna tundus kuidagi suvalistest fragmentidest koosnevana: ükski teema ei tulnud tagasi, mitte et oleks pidanud, ning teosest tuli kogu aeg vaid uut materjali, mis mõjust justkui suvalisena, seda nii helis kui videos.
/nginx/o/2023/02/24/15161071t1h00bf.jpg)
Suurteos tekitas minus tugeva paralleeli alateadvusega, kus eritaolised mõtted tärkavad ning sulavad siis järgmisteks üle, aina uuesti ja uuesti. Vahel jäi mulje, et häid mõtteid ei mõeldud päris lõpuni ning teised jäid liiga venima.
Küll aga ühendas see helirännak tavamõtetest edukalt lahti. Vahel mängis osa instrumente soolot ning teised vaikisid ja kuulasid, siis jälle vastupidi. Isegi video vaikis neil hetkedel, mis oli heledale ekraanile tore vaheldus.
Visuaalne pool oli stiililt üsna ühtne, sest kõik kaadrid olid samamoodi mustvalged ning ühtviisi valgustusega. Videotel ning fotodel kujutati peamiselt looduskaadreid ning ajahambast puretud ja inimtegevuse tagajärjel tekkinud kohti, mis on nüüd loodusega üheks sulanud.
Visuaalne aastaring
Kontsert algas talviste kaadritega ning käis järgemööda läbi kõik aastaajad, jõudes lõpuks talveni tagasi. Kohati oli filmitud pealtnäha samu kohti täiesti erinevatest nurkadest, mistõttu paistsid kujutatavad kohad hoopis teistsugusena – hea peegeldus päriselule, kus sõltub suuresti vaatenurkadest, kuidas me asjadest aru saame. Eriti meeldivalt mõjusid kaadrid lagunenud hoonetest, mis illustreerisid selgelt, kui ajatu on loodus ning kui ajutine kogu inimtegevus.
Videote meeleolu oli sünkroonis heliga ning toetas emotsionaalset laengut, mida heliga taotleti. Siiski oli heli elamuslikult tugevamalt laetud, täpselt nagu Erki Pärnoja muusika ikka. Ent nagu audiovisuaalsetele teostele omane, ei oleks video ilma helita toiminud ega vastupidi. Hea küll, ehk oleks heli veel kuidagi iseseisvana hakkama saanud, kuid oleks kindlasti olnud rohkem igavavõitu, kui oli audiovisuaalses vormis.
Audiovisuaalne kontsert «Jäljed»
Laval Erki Pärnoja ja tema ansambel ning Tallinna Kammerorkester, ekraanil Kaupo Kikkase film
23. veebruaril 2023 Alexela kontserdimajas