T, 21.03.2023

HEILI SIBRITS ARVUSTAB ⟩ Stiihia või midagi hirmsamat? Ajakohaselt karge, kuid hinge puudutav kontsertetendus

Heili Sibrits
, Postimees Nädal peatoimetaja
Stiihia või midagi hirmsamat? Ajakohaselt karge, kuid hinge puudutav kontsertetendus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
Hans Christian Aaviku ja Tallinna Kammerorkestri hinge lendu tõstev Antonio Vivaldi «Talv» oli tänavuse etenduse kõrghetk. Inimfiguuride varjudest uute elukate loomine iseloomustab väga hästi Renate Keerdi lavastajakäekirja.
Hans Christian Aaviku ja Tallinna Kammerorkestri hinge lendu tõstev Antonio Vivaldi «Talv» oli tänavuse etenduse kõrghetk. Inimfiguuride varjudest uute elukate loomine iseloomustab väga hästi Renate Keerdi lavastajakäekirja. Foto: Eero Vabamägi

Avada aasta kõige tähtsam kontsertetendus Märt Avandi häälega, siduda kokku Vivaldi «Neli aastaaega», Riho Sibula «Kuulaps» ja Viivi Luik ning EiK – see on julgustükk. Eesti ühe vingema lavastaja Renate Keerdi käekirja iseloomustabki heas mõttes hullumeelsus, keerdude keerutamine ning ootamatult jaburad võtted, mis üllatavad, kuid on põhjendatud, sest aitavad ideel ja tervikul esile pääseda.

Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva tähistav kontsertetendus oli Keerdi seniseid lavastusi arvestades pigem vaoshoitud, kuid temalikke elemente leidus siiski. Võtkem kasvõi etenduse esimeses pooles Ans. Anduri laulu ajal stiihiana ringi keerutanud must olend või siis Vivaldi taustaks leekidena võbelevad juuksed, mis samas mõjusid ebamaiste fännitaride või metsahaldjatena, rääkimata kilekotipommidest tehtud liuväljast ja munakollasena keerlevast kujukesest, tagurpidi saltodest ja Urmas Sisaski teose ajal laotust katvast taevalintide särast, mis tõi silme ette talveöö virmaliste mängu.

Märksõnad
Tagasi üles