Rein Veidemann – meie aja Tuglas

Rein Veidemann. Foto: Urmas Luik

Meie poolateistlikus, ilmalik-luterlikus ühiskonnas ei ole kombeks pühadust toonitada. Ühelt poolt ehk võltstagasihoidlikkuse tõttu, teiselt poolt vahest kartusest saada süüdistatud-pilgatud silmakirjalikuks. Aga Rein Veidemann on mees, kes ei karda suuri tundeid näidata. Eesti ja eesti kirjandus on talle pühad ning ta ei varja seda. Minu meelest on see pluss ja ma hindan seda.

Maria Lee luuledebüüti «Äramõte» analüüsides pruugib Veidemann selliseid kõrgeid mõtteid nagu olemuse topoloogia ja artikuleeritud karje. Esimene neist on laenatud Martin Heideggerilt, teine Paul-Eerik Rummolt. Vägev! Sündi peab Lee mõrvaks, ta kutsub üles mitte jätma surres auke kosmose pinnale. Luule kui seisund, määratleb Veidemann.

Oskar Kruusi uurimust Karl-August Hindrey elust ja loomingust peab Veidemann üksindusprohveti looks. Ilusti ja uhkelt öeldud. Käsperi romaani «Buridanid» võrdleb ta Thomas Manniga juba arvustuse pealkirjas «Kas eesti «Buddenbrookid»?» Jah, mõlemad on suguvõsasaagad, vaadeldakse tagasiulatuvalt kaugeid põlvkondi. Mõlemaid võib pidada südametunnistuseromaanideks; Veidemann vaidleb isegi Mati Undiga, kes Käsperit arvustades pole olnud temast eriti vaimustatud. Kõigil on õigus oma seisukohale, on hea, kui need on avalikud.