Kui seda metsa on jälle natuke vähem

Janika Läänemets loob uues kogus omamaist kirjanduslikku loodusgootikat. Foto: Värske Rõhk

Janika Läänemetsa luulekogu «Vihma ja kurbuse maja» on vabavärsiline, orgaaniline ja eksistentsiaalne. Esimese hooga tahtnuksin lisada, et ka melanhoolne, aga siis sain aru, et melanhoolia on lihtsalt üks võimalik lugejapoolne, fookusest kergelt välja nihkunud reaktsioon, nagu vaade komeedile Düreri gravüüril.

Autori tekst on ennekõike olukordi kirjeldav, laveerides küll olme ja unenäolisuse või fantaasia vahel, kuid näib seda tehes jäävat elliptiliselt analüütiliseks.

See on avameelne luulekogu, mis end siiski kohe ei ava. Lugejagi melanhoolia võib olla illusoorne: mitmendal lugemisel tekkis mõnevõrra ootamatult tunne, et omajaos tekstides on autor olnud hoopis peitlikul moel optimistlik.