ARVUSTUS Kui palju sõda mahub ühte olmeromaani?

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Mõlema mullu eesti keelde tõlgitud Vene-Ukraina sõja teemalise tõlkeromaani keskmes on suure sõja foonile sattunud väikesed inimesed, nende väikesed elud ning väikesed
tunded, mõtted ja püüdlused. Suur ajalooline tõde ja õiglus neisse ei puutu, nad ei saa sellest aru ega tahagi saada. Pildil Bahmuti elanik oma kodulinna tänaval tänavu jaanuaris.
Mõlema mullu eesti keelde tõlgitud Vene-Ukraina sõja teemalise tõlkeromaani keskmes on suure sõja foonile sattunud väikesed inimesed, nende väikesed elud ning väikesed tunded, mõtted ja püüdlused. Suur ajalooline tõde ja õiglus neisse ei puutu, nad ei saa sellest aru ega tahagi saada. Pildil Bahmuti elanik oma kodulinna tänaval tänavu jaanuaris. Foto: Dimitar Dilkoff

Vene-Ukraina sõda on teemana juba ammu jõudnud ajakirjandusest otsapidi ka ilukirjandusse.

Vägivallas on vist siiski midagi pooleldi paratamatut ja möödapääsmatut, öelgu paadunud patsifistid mida tahes. Kohati näib, et inimese puhul viivad kõik teed sõtta. Sest lisaks evolutsiooniliselt arenenud loomulikule agressiivsusele õhutab ja õigustab seda ajaloo kõige verisema jalajäljega paradoks, mis ütleb, et sõdida tuleb selleks, et oleks rahu.

Maailm on näinud suurt hulka sõdu, mis pidid lõpetama kõik sõjad. Inimkonna ajalugu ongi suuresti sõdade ajalugu. Igal ajastul on oma sõda, mis seda justkui määratleb; mis annab sellele konteksti, muutub vastava epohhi tehnoloogiliste võimete ja üldise mentaliteedi (loe: riiklikult ja/või rahvalikult aktsepteeritud ning kultiveeritud barbaarsuse) mõõdupuuks.

Käimasolevat kümnendit hakkab õhtumaade ajaloos ilmselt tagantjärele defineerima Vene-Ukraina sõda (samuti tuntud kui «erioperatsioon»), mille algusest möödus läinud nädalal aasta. Ukraina (ning iseäranis Donetski ja Luhanski oblasti) elanike jaoks algas see tegelikult koguni kaheksa aastat varem. Mistap on need teemad jõudnud juba ammu ajakirjandusest otsapidi ka ilukirjandusse.

Eelmise aasta lõpus ilmus eesti keeles koguni kaks vastavasisulist tõlkeromaani ukraina autoritelt: Serhi Žadani «Internaat» (2017) ja Andrei Kurkovi «Hallid mesilased» (2018).

Monumentaalne morbiidsus

Serhi Žadani (snd 1974) romaanis «Internaat» kujutatud sündmused toimuvad teise sõja-aasta alguses kolme päeva jooksul inimestest ja jumalatest peaaegu täielikult hüljatud anonüümses linnakeses rindejoone lähedal. Teose peategelaseks on 35-aastane invaliidipaberitega meesõpetaja, kes läheb internaati oma 14-aastast õepoega ära tooma. Teose roadmovie’lik pinge ja dünaamika saavad kütet asjaolust, et kujutatud sündmuste ajal vahetub linnas võim.

Tagasi üles