Natuke tasapaks, aga mõjuv «Sipsik»

Üksteise toetamine võiks olla see mõte, mida lapsed saalist kaasa viivad, foto keskmes Kaarel Targo (Sipsik) ja Saara Pius (Anu). Foto: Maris Savik

​​Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri illustratsioonide põhjal valminud Maria Annuse lastemuusikal «Sipsik» on südamlik lavastus, mida võib peaaegu julgelt soovitada, sest ikka ju meie enda armas tegelane ja lavastuski vahva.

Siiski ei saa mööda ka agadest. Esiteks pikkus – ehkki Vanemuise lasteetendused algavad juba kuus õhtul (või keskpäeval), on kaks ja pool tundi kestev lavaline trall katsumus nii lastele kui vanematele.

Lapsed, ka need, kes on paar aastat vanemad kui kolm või neli eluaastat – eelkõige võikski seda tükki soovitada peategelaste­vanustele –, väsivad, seda oli saalis kuulda, aga eks üks nihelemine ja jutt kuulugi lastega teatris käimise juurde. Samas pole ka lavakangelastele kogu hingest kaasa elamine alati vaikne tegevus ja sedagi oli tunda, et Sipsiku, Anu ja Mardi seiklused haarasid lapsed ennastunustavalt kaasa.