Raamat, mis idaeurooplast suurt ei üllata

Mariupoli linn 2022. aasta novembrikuus. Foto: Stringer

Sõja ajal või vahetult pärast sõja lõppu on ikka kirjutatud raamatuid, mis siis et ajalooline distants on väike ega luba teha üldistusi, missuguseks kujunesid lõpuks rahutingimused või kes sõja võitis. Arhiivid on suletud ja seega ei saa täie kindlusega leida dokumentaalset tõestust oma väidetele.

Teisest küljest on ajaloosündmuse toimumise ajal kirjutatud raamatud selle poolest väärtuslikud, et näevad sündmusi lahti rullumas tunnistaja pilguga ning enamik ajaloosündmustes osalenuid on elus, pakkudes seega perspektiivi, mida hiljem on võimatu saada.

Ses plaanis tulebki Ukraina sõjast kirjutavale briti ajakirjanikule Owen Matthewsile au anda, et ta kirjutas ajal, mil sõda polnudki kaugeltki lõppenud ega paistnud kuskilt lõppu ka tulevat. «Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest» lõpeb eelmise aasta septembris, mil sõda oli väldanud veidi enam kui pool aastat.

On hea, et raamat on ilmunud eesti keeles, kuid tõtt-öelda ma ei usu, et siin oleks eesti lugejale midagi peadpööritavalt uut. «Häving» on ilmselgelt mõeldud lääne lugejale, kes pole Ida-Euroopaga kursis ja kel on tihtipeale raske vahet teha, kes on ukrainlased ja kes venelased.