Eesti teatri auhindade žüriisse kuuluv Kadi Herkül: on olnud tasavägine teatriaasta

Õisu mõisa pargis algab kell 20 Ugala teatri etendus «Kolm musketäri». Foto: Ugala

Täna avalikustati Eesti teatri auhindade nominendid 2022. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest. Sõnalavastuste žürii esimees Kadi Herküli sõnul ei olnud lõppenud teatriaastal ühtegi kindlat liidrit, mis teistest üle oleks.

Sõnalavastuste žürii 2022. aasta töötabelis oli 110 uuslavastust enam kui neljakümnelt korraldajalt. Kahekümne näitlejapreemia nominendi hulka jõudsid neist 21 lavastust, mis valminud 18 lavastaja käe all 12 erinevas teatris. Nende hulgas on nn suuri riigiteatreid, traditsioonidega erateatreid, aga ka päris uusi tulijaid. On kalleid ja mahukaid suurproduktsioone, aga ka väga nappide vahenditega loodud lavastusi. On klassikat, kaasaegset dramaturgiat, vormiotsinguid, dokumentaalsust.

Teatriaastal ei olnud üht absoluutset liidrit, olgu siis üksiklavastust, mis mäekõrguselt teistest üle oleks, või teatrit, mis riisunuks esiletõstmiste koore. Vaid üks lavastus, Oliivipuu ja Teater Nuutrumi räige ja erakordse dramaatilise amplituudiga «Musträstas» (lavastaja Johan Elm), jõudis nominentide listi in corpore ehk kahest esitajast kaks. (On hullult kahju, et «Musträstast» on mängitud vaid loetud arv kordi.)

Siinkohal on ilmselt tähtis märkida, et sõnalavastuste žürii ei vali parimaid lavastajaid või lavastusi, vaid keskendub üksnes näitlejatöödele. Seetõttu ei pruugi meie valikusse sattuda päris kõik teatripildis olulised lavastused. Samas olen siiski seda meelt, et suurrollide sünd keskpärastes lavastustes on pigem harukordne, mistõttu annab näitlejapreemiate nominentide nimistu ehk siiski pisut laiema pildi Eesti teatri hetkeseisust.

Sestap võiks 2022. aasta üks märksõna olla «tasavägine» – praegu pole üht-kaht liiderteatrit, kes kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis vastupidi, areeni valitseksid. Niisamuti ei saa (enam) öelda, et Tallinn oleks Eesti vaieldamatu teatripealinn, kuigi arvuliselt tegutseb siin kõige enam teatreid.

Tallinna sõnateatrite seas tõusid möödunud aastal esile Von Krahli ja Ekspeditsiooni muusikaliselt, visuaalselt ja plastiliselt laetud uuslavastused («Melanhoolia», «Libahunt», «Ainult jõed voolavad vabalt»). Omanäoliste, julgete ja teatrivälise tegelikkusega tihedalt koosmõtlevate valikutega paistis silma Noorsooteater. Aasta viimastel kuudel leidis justkui vaba ja värske hingamise Draamateater, mis kulmineerus ülevoolavalt teatraalse «Café Théâtrale’iga».

Draamateater. Foto: Taavi Sepp

Ent nagu öeldud, Eesti teatri raskuskese pole tingimata Tallinnas. Põneva repertuaarivaliku ja mitme väga esileküündiva lavastusega («Arst», lavastaja Taago Tubin, «Kirsiaed», lavastaja Andres Noormets) eristub Ugala. Samuti pärineb mitu möödunud aasta märkimisväärset õnnestumist Endlast – Ingomar Vihmari muhedalt groteskne ja vahedalt kaasaegne «Suvitajad», Andres Noormetsa napp ja detailitäpne «Linda Vista», Laura Jaanholdi dokumentaalne ja ühiskonnakriitiline «Issanda loomaaed».

Oli ka suurte suvelavastuste aasta. Esimene (peaaegu) pandeemiapiirangutest vaba suvi. Publik ootas. Teatritel oli hädasti vaja piletitulu teenida. Isegi ilmataat mõistis. Ja sündis muljetavaldav rida mastaapseid, 3–4tunniseid ja suurte näitlejakoosseisudega suvelavastusi – Linnateatris «Kalaranna 28», Ugalas «Kolm musketäri», Rakveres «Robin Hood», Palmse mõisas «Minul on vari» (Wolf Events), Kiidjärvel «Ada. Rääkimata lugu» (THORS Production). Tehti ambitsioonikat meelelahutust, kus eraprodutsentide tööde kvaliteet ei jäänud kuidagi alla suurtele riigiteatritele, pigem vastupidi.

Ent mis siin salata, teatriaastasse mahtus ka omajagu pettumusi. Teatripreemiate taustal ei taha hakata neid üksipulgi lahkama, ent mitut puhku tabasin end mõtisklemast sõna «provintslikkus» üle. Mis see õieti on… rahuldumine «käib ka» ja «umbes nii» lahendustega?

Kiretus ja pühendumise puudumine? Igatahes pole sel vähimatki ühist teatri füüsilise asukohaga.

Korduvalt ajas hinge täis ka igat masti tehnoloogiliste võtete ja videolahenduste ülekasutamine. Mitte et ma pelgaksin, et tehnoloogia «päris» teatri lämmatab (õige mitu aasta põnevaimat lavastust tuginevad samuti eri meediumite miksimisele). Aga teatriaastas oli üksjagu lavastusi, mille puhul tundus, et efektsed muusika-, video- või liikumislahendused varjavad sisutühjust ja lõpuni mõtlemata mõtteid.

Tulevik tundub siiski lootusrikas. Järgmisel kevadel lõpetava lavaka XXXI lennu diplomitööd «72 päeva» ja «Tiit Pagu» ei mahtunud statuudi tõttu sõnalavastuste žürii töömaile, ent nii lavaliikumise kui sõnatundlikkuse poolest on need märkimisväärsed verstapostid ja seda mitte pelgalt koolilavastuste võrdluses.