Vaimse tervise keskusest perekondliku nukuteatrini: Berliinis rõhutati ühtehoidmist

Südamlik samblalugu: Bas Devose «Siin» paneb loodust teisiti vaatama. Foto: Filmikaader

73. korda toimunud Berliini filmifestivalilt jäid meelde mitmed koosolemist ja ühtehoidmist väljendavad draamad, kuid üllatavalt helge põhivõistlusprogrammi taga seisid kurva varjuna dokfilmid sõjast Ukrainas. Filmiturul pääses erilise tähelepanu alla Eesti.

Berliini filmifestivali ajal valitsesid tänavu linnas sedavõrd lõikav vihm ja tuul, et siinkirjutaja naasis Euroopa hallist kultuursest südamest vastiku külmetusega. Kõige jahedamatelgi päevadel voorisid festivalikülastajad Berlinale filmiseanssidele aga tänutundega, sest pärast paari piiranguterohket koroona-aastat avas maailma üks uhkemaid filmifestivale jälle täielikult uksed ning seda veel hüüdlausega, mis minusuguses introverdis ärevushoo tekitab: «Let’s get together!» Kui mullu olnud saalide täitumus pigem hõre, siis tänavu osteti seanssidele sadu tuhandeid pileteid ja paar oodatud filmi jäid mul nägemata, sest seansid müüdi nii ruttu läbi.

Koosolemise meeleolu valitses ka Berlinale tänavustes filmides, milles tõusid helgelt esile inimliku läheduse, perekondliku soojuse ja üksteisemõistmise teemad, nagu oleks filmitegijad hakanud eelmiste aastate isolatsiooni mõjul veelgi sügavamalt juurdlema inimsuhete olulisuse, põlvkondade ning surelikkuse üle.