John, ära oksenda Vladimir Putinit täis!

John Sweeney raamatust saab karmi ülevaate Venemaal Putini valitsemisajal korda saadetud poliitilistest mõrvadest. Vene opositsiooniliider Boriss Nemtsov tapeti 2015. aastal. Tema surma-aastapäeval, 27. veebruaril tõi tema tapmiskohta, Kremli lähedal asuvale sillale lilled ka USA saadik Venemaal Lynne Tracy. Foto: ALEXANDER NEMENOV/AFP/Scanpix

Mihhail Šiškini «Sõda või rahu?» oleks üks tavapäraselt kõrgetasemeline Vene intellektuaali kahetsuskõne, kui viimane essee – kõige lühem, pealkirjaga «Tulevik II» – poleks nii vastupandamatult kategooriline.

«On üksainus argument, miks demokraatia saab Venemaal võita: teisiti ei ole võimalik,» kirjutab Šiškin. See on optimismi selgroog ja sellega Šiškin eristub.

Kõigi nonde ohu- ja luurehinnangute vahele, mida iga päev loen, mõjub see vaat et kohatult, lillelapselikult. Ja on seda mõneti ka Šiškini eelnevate peatükkide taustal, mis on tulvil arutlusi Venemaa arengu ebaõnnestumistest ja mõttetust julmusest.

Kui Venemaa sõjaks valmistus, siis usuti, et see on mäng. Kui sõda Ukrainas päriselt lahvatas, siis paistis, et see on ajutine eksitus – Putini sõda, mille pidamist venelased heaks ei kiida. Kuid tänavaile tulnud protestijad püüti kinni ja aeg näitas, et rahvas on justkui plastiliin kuritegeliku propaganda sõrmede vahel. See kõik on palju hullem kui lihtsalt «Putini sõda».