ARVUSTUS ⟩ Endise KGB-lase teoses portreteerivad Laidonerid end ise

Johan ja Maria Laidoner. Foto: sõjamuuseum

Arvustasin siinsamas (20.08.2020) julgeoleku eksohvitseri Vladimir Pooli eelmist raamatut «Konstantin Päts. Vang nr 12» ning tegin pärast sellest juttu ka oma tuttavatega, kes põlgasid teose ära, öeldes, et nad ei võta seda pihkugi, kuna kirjutajal on häbimärk otsa ees.

Pooli värske teose «Johan Laidoner. Hävitatud elu» sissejuhatuses räägib autor, millist vaeva ta nägi, et avaldada oma Pätsi-artikleid Loomingus ja Vikerkaares, tulemuseks mõnitav eitus, viimase toimetuses olevat palutud anda Pooli käes olevad toimikud neile, nad kirjutavad ise nende põhjal loo.

Eesti Päevalehes (7.08.2020) on Pooli küsitlenud ajakirjanik ja ajaloolane Taavi Minnik, kellele Pool ütles, et ei kavatse enda käes olevat, tšekistist kolleegilt althõlma saadud dokumentatsiooni Pätsi ja Laidoneri kohta anda riiklikku arhiivi, ei taha seda muuta üldkasutatavaks. Ja miks? 30 aastat tagasi olevat ta neid toimikuid pakkunud, neid polnud soovitud, kuna isik ei äratavat usaldust. Aastakümneid ülikarmis asutuses töötanud inimene oli solvunud.

Teiselt poolt lõhnab siin töökorra jämeda rikkumise järele. Kui arhiivitöötaja tõesti keeldus vastu võtmast nõnda väärtuslikku materjali, siis peaks ta küll karistatud saama. Kes natukenegi tunneb huvi meie lähiajaloo uurimise vastu, see teab, kui vajalikud on olnud NKVD toimikud, just nende järgi on tehtud kindlaks meie riigimeeste ja ohvitseride arreteerimis- ja mahalaskmiskuupäevad, ülekuulamise käik, samuti vanglad, kus eelnevalt tuli virelda.