Milline luulekogu võidab tänavu kulka aastapreemia?

Milline luulekogu võidab tänavu kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia Foto: Kollaaž

Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade järjekordsed laureaadid. Žürii koosseisus Leena Kurvet-Käosaar (esimees), Doris Kareva, Siim Lill, Kaupo Meiel ja Karl-Martin Sinijärv nomineeris aasta parima uue algupärase eestikeelse luuleraamatu auhinnale kuus teost, mida järgnevalt lühiarvustustena tutvustan.

Hedonistlikult läbitunnetatud melanhoolia

Berit Kaschan, «Täna piisab vähesest». Foto: Raamat

«Täna piisab vähesest» on Berit Kaschani (snd 1985) kolmas kogu. Kaschan näib teadvat, et kunstilise pretensiooniga luule, mis kirjutatud liigselt lustlikus laadis, pole arenenud maitsega lugeja silmis eriti veenev ega veetlev; et iga «tõeline» luuletaja (ning iseäranis «tõeline» lüüriline luuletaja!) vajab turule tulemiseks ja seal püsimiseks isikupärase lõike ja läikega kurbust, mida kanda tekstist teksti rinnas kui roosi – uhkelt ja minoorselt.

Kaschani kurbus on läbi kolme kogu järjest küpsenud, settinud ja tihenenud, muutunud huvitavaks ja paeluvaks, lugedes isegi natuke nakkavaks. Tema autorihoiakut iseloomustab hedonistlikult läbitunnetatud magus melanhoolia: kergelt chill’iv norutamine, mida saadavad elegantne hajameelsus, mänguline enesehaletsus ja impulsiivsed minnalaskmismeeleolud.

Kui elus teeme suhtluspartnerite seas sageli (alateadlikke) valikuid sõltuvalt sellest, kui kiiresti, valjusti ja tatti- või pisaraidpritsivalt keegi räägib, siis ilmselt kehtivad samad kriteeriumid ka raamatute puhul ning määravad, kui kannatlikult ja kaasamõtlevalt me mingite tekstidega suhelda soovime. Kaschani kirjandusliku hääle idiosünkraatiline intonatsioon sobib mulle, sest see on ühtaegu tasane ja kelmikas ning kohati koguni kergelt eneseparoodiline, justkui rikka siseeluga introverdil, kes on libistanud lipsu taha paar klaasikest veini.

Esikkogus püüdlikult ka riime kangutanud Kaschan viljeleb oma uues raamatus läbivalt tüüne tundeplaani ja tasase astumisega vabavärssi, sekka on sattunud ka paar proosaminiatuuri, millest esimene («Linnalugu») kujunes kiiresti mu lemmikuks.

Sõnavalikus on Kaschan detailne, mahe ja mõõdukalt vaimukas, kujundiloomes isikupäraselt pehme ja poeetiline. Samas iseloomustab teda teadlik ja distsiplineeritud hoidumine liigsest paatosest. Tema autorihoiakus on suur annus eneseteadlikku rollimängu. Ühes kergelt manifestatiivse loomuga luuletuses kuulutab ta relvituks tegevalt ja huviäratavalt täpse ebamäärasusega: «Ma olen määratlemata žanrilise kuuluvusega naine» (lk 13).