/nginx/o/2023/03/08/15186913t1h2443.jpg)
Eestlane on läbi aegade läinud üle lahe Soome ikka üksnes suurimas hädas: sepa juurde mõõka tellima, sõtta suguvendadele appi, tööle, viina müüma, vargile, suusatama, mehele, okserattale, kontserdile... Minu, nagu küllap sadade teiste melomaanide reisid, on seni toimunud peamiselt viimati nimetatud põhjusel – Helsingi on artistide (ja iseäranis metal'i bändide) kaardil vägagi olemas ning sealt käivad läbi paljud tuurid, mis Tallinna ei tule.
Eile esines Helsingis Ääniwalli klubis Geoff Tate, legendaarse USA hevigrupi Queensrÿche legendaarne solist, kelle teed läksid bändiga peale 30 aastat kestnud koostööd lahku 2012. aastal. Sestpeale toimetab ta omal käel ning on viimased aastad esinenud noortest ja laiema üldsuse jaoks tundmatutest muusikutest koosneva taustabändiga, ent oma kodanikunime all.
Tavaliselt ei tule sellistest lahkuminekutest ei loominguliselt, kommertslikult ega imagoloogiliselt midagi head ühegi asjassepuutuva osapoole jaoks – end juba turul tõestanud grupi solistivahetuse korral kaotavad nii bänd, laulja, plaadifirma kui publik. Traadimuusika ajalugu tunneb arvukaid juhtumeid, kus tuntud grupi dramaatiliselt lahkunud laulja on varem või hiljem (aga üldiselt pigem ikka varem) bändiga uuesti ja püsivalt liitunud (nt Iron Maiden, Judas Priest, Mötley Crüe, Anthrax jt).
Queensrÿche´i puhul on võimalik taasliitumine ajakirjanduses ja kuluaarides kogu aeg jutuks olnud, kuid tegudeni pole jõutud. Ning nüüd tundub juba aastaid üha selgemalt, et ilmselt ei jõutagi. Sest põhjused lahkuminekuks olid üsnagi põhimõttelised ning kompromissist ja leppimisest saadav võimalik kasu ei kaalu neid vist üles ühegi osapoole jaoks.
Olgu lisatud, et kui noori bändimehi ajavad tavaliselt tülli ja lahku naised ja/või loomingulised erimeelsused, mõnikord ka erinevad eelistused meelemürkide keemilise koostise, kvaliteedi ja kvantiteedi küsimustes, siis keskikka jõudnud bändikaaslaste jaoks on tüliõunaks enamasti raha. Nii oli see ka Queensrÿche´i puhul.
Queensrÿche pooldumine kaheks osaks – bändiks uue solistiga ja solistiks uue bändiga – on omamoodi ajalooline kurioosum, sest 2013. aastal (kui kohtuvaidlus grupi nime kasutusõiguse üle oli veel pooleli) tegutses koguni kaks samanimelist kollektiivi, kes mõlemad samal aastal ka albumi avaldasid.
Hiljem selgus, et bändi nime kasutusõigus jääb siiski sellele poolele, kus on rohkem algkoosseisu liikmeid – ehk siis vanale bändile uue solistiga (tänase seisuga on algkoosseisu liikmeid seal alles kaks: kitarrist Michael Wilton ja bassimees Eddie Jackson). Geoff Tate plaadistas ja tuuritas eelmise kümnendi keskel grupiga Operation: Mindcrime, mis oli saanud nime Queensrÿche´i klassikaks saanud 1988. aasta albumi järgi.
Ühtlasi selgus, et algselt asendamatuks arvatu osutus vägagi asendatavaks – Tate´i asemel Queensrÿche´i ridadesse laulma võetud Todd La Torre (ex-Crimson Glory) sobib grupi loomeprotsessi ja saundiga suurepäraselt ning tema liitumine on teatud mõttes andnud bändile koguni uue hingamise. Queensrÿche´i kaks viimast albumit: «The Verdict» (2019) ja «Digital Noise Alliance» (2022) on ühe neli kümnendit tegutsenud ansambli kohta väga head ning värske kõlaga.
Tänase seisuga tundub, et sellest suurest jamast on mingil moel võitnud kõik: Queensrÿche elab läbi teist noorust ja avaldab uut korralikku materjali; Geoff Tate tuuritab aga mööda maailma esitades Queensrÿche´i vanu albumeid terves pikkuses.
Eestisse pole Queensrÿche seni veel esinema jõudnud, kuid Geoff Tate oli oma bändiga Tallinnas 2015. aastal, kui kandis terves pikkuses ette albumi «Operation: Mindcrime» (1988). Tänavu on ta suurel maailmaturneel, kus esitab vaid talle endale teadaoleva valikuprintsiibi järgi valitud kohtades ja kuupäevadel vastavalt kas Queensrÿche´i albumeid «The Warning» (1984) ja «Operation: Mindcrime» (1988) või «Rage for Order» (1986) ja «Empire» (1990).
Klassikaalbumite esitamine kontsertidel on vähemalt metal-maailmas üha süvenev trend, mis tuleb ühtepidi vastu lojaalsete kuulajate nostalgiavajadusele, loob teatud ülesastumistele eksklusiivsust ning aitab teadvustada ja väärtustada albumit kui kunstilist ja ajaloolist tervikut. Iseäranis aktuaalseks on sedasorti teavitustöö muutunud käimasoleval Youtube´i ja TikToki ajastul, kus kasvavalt suur hulk kuulajaid ei tea sageli isegi oma lemmikloo esitaja nime, rääkimata albumist, kui seda peaks üldse olema.
Üha rohkem kohtab sedasorti lähenemist ka festivalidel. Näiteks mullu novembris Manchesteris toimunud Damnation festivali (mis on korraldajate sõnul Euroopa suurim traadimuusika sisefestival) väisates kogesin, et mitmed artistid (nt Godflesh, Pig Destroyer, At the Gates, Converge jt) olid oma etteaste ehitanud ühe klassikaalbumi terviklikule esitamisele.
Geoff Tate´i tuuri graafik nägi ette, et pühapäeval, 5. märtsil esitab ta Stockholmis Queensrÿche´i albumeid «The Warning» ja «Operation: Mindcrime» ning kaks õhtut hiljem Helsingis albumeid «Rage for Order» ja «Empire». See pani küll mõtted ja neelud liikuma. Plaanisin olla kohal mõlemal õhtul, sest sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla.
Kuid lõpuks läks nii, et Stockholmi ma siiski sõita ei saanud. Ja olgu selle eest kiidetud kõik vastavad kaitsepühakud! Sest see kontsert jäi bändist mitteolenevatel põhjustel ära. Helsingis läks aga kõik plaanipäraselt ning bändi etteaste algas sekundipealt väljakuulutatud ajal. Mis kinnitas minu ammust tähelepanekut, et vanuse kasvades muutuvad artistid publiku suhtes üha lugupidavamaks. (Või siis soovivad lihtsalt võimalikult vara oma vanad kondid kotile saada?).
Kontsert ise oli võimas nostalgiaplahvatus. Ehkki minu peatoidus on traadimuusikas olnud läbi elu eelkõige thrash, death ja grindcore (kui nimetada vaid kolm kõige südamelähedasemat alamžanrit), kuulan hea meelega ka head heavy metal´it. Ja Queensrÿche on bänd, kes defineeris (koos Mercyful Fate´iga) minu jaoks kaheksakümnendate hevisaundi. Iron Maiden, kelle mõjutused on Queensrÿche´i varajases loomingus täiesti ilmsed, pole mulle aga millegipärast kunagi tõeliselt meeldinud.
Klassikalise heavy metal´i teise laine USA bändid, millede etteotsa Queensrÿche kuulub, on üldse omaette huvitav teema. Teate küll: Savatage, Metal Church, Fates Warning, Crimson Glory, Armored Saint jt. See on suhteliselt intelligentne kraam. Queensrÿche´i muusikat on nimetatud ja nimetatakse siiani ka progeks, aga mina nii kaugele ei läheks.
Olen oma Queensrÿche´i-lembust ka ise imestanud, selle üle juurelnud, püüdnud tabada selle tekkimise ja püsimise põhjuseid. Ning pidanud tunnistama, et armastus on pime. Kuuldes Helsingi kontserdil bändi kahte klassikaalbumit laval terves pikkuses esitatuna, meelisklesin nende teemade üle uuesti.
Pean tõdema, et mulle meeldib alates esimesest kuulamiskorrast nii Queensrÿche´i tundlikkus kui saund, viimane on siidiselt sile ja pehme, pidevalt mingis sisemises dünaamiliseks liikuvuses. Selle peamisteks ühisnimetajateks on majesteetlikus ja musikaalsus (mida pole, ega soovigi olla selle mõiste akadeemilises tähenduses suurem osa traadimuusikast). Just nende kvaliteetide toel võitis Queensrÿche minu meelest Iron Maidenit nende endi mängus.
Olen üks neist õnnetutest inimestest, kel ei õnnestunud tabada Queensrÿche´i kontserdil nende nn kuldajal – kui bänd ja originaalsolist olid veel koos. Nüüd olen näinud bändi uue solistiga (Hellfest 2016) ja kaks korda solisti uue bändiga, mõnusad kogemused mõlemad, aga kui peaksin nende vahel valima, võtaksin Tate´i koos uue bändiga.
Sest Tate on jätkuvalt suurepärases vormis ning need lood on tema häälele kirjutatud, osaliselt tema hääle kirjutatud, tema hääl ja isikupärane laulumaneer on neist minu jaoks täiesti lahutamatud. Kui enamiku bändide kõlas on solisti mõtteline osakaal helipildis umbes 50 protsenti, siis Queensrÿche´i puhul näib see number isegi suurem. Ning seega tunduvad Queensrÿche´i klassikalise perioodi materjal mõne teise solisti esituses paratamatult karaokena.
Kontserdil sai kohale tulnud publik rõõmuga tõdeda, et Geoff Tate on jätkuvalt vormis: juukseid on vähemaks jäänud (tegelikult pole neid enam üldse), kaalu on natuke juurde tulnud, aga hääl on alles. Mis on kohati lausa uskumatu, arvestades selle kõrgust, ulatust ja eeldatavat «läbisõitu».
Vastavalt eelreklaamile mängis bänd mõlemad albumid algusest lõpuni ette, tehes nende vahel paarikümneminutilise pausi. Esitus oli peaaegu «akadeemiline», ilma vähimagi tõlgendusliku lisavindita – täpselt nii, nagu enamikule tõelistest nostalgikutest meeldib. Ja nostalgiaüritus see oli. Kui Tate palus albumit «Rage for Order» sisse juhatades tõsta käe neil, kes 1986. aastal juba muusikat kuulasid, tõstsid käe vist peaaegu kõik. Rahvas, valdavas enamuses elusügise künnisele jõudnud mehed, laulis lugusid heldinult kaasa, liigutuspisarad hallis habemes. Ja see oli ilus.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)