ARVUSTUS ⟩ «Anne Franki päevik» teatrilaval: kevadeigatsus, hirm ja ahistus

«Anne Franki päevik» Ajateatris. Foto: Kalev Lilleorg

Ajateatri lavastuse algust Kumu auditooriumis märgib emotsionaalne hetk, Otto Franki (Kristjan Sarv) tagasijõudmine salajasse varjumispaika, ahtasse ulualusesse, mis pakkus pelgupaika kaheksale saatusekaaslasele.

Lava kitsad olud töötavad ruuminappuse edasiandmisele üllatavalt hästi kaasa. Kunstnik Killu Mägi loodud mängupinna keskmest leiab perekond Franki ajutise elutoa ja selle läheduses paiknevate väiksemate tubade sopid. Tühjas ruumis, mis Otto vastu võtab, valitseb tihke vaikus, mis on sootuks erinev seal kord igapäevase elu juurde kuulunud häältest.

Ruumimälu paiskab pinnale mälestused, mida vaikus valusalt võimendab. Näitleja Kristjan Sarve kehastatud Ottos avaldub etenduse avastseenis lohutamatu kurbus, ta tunnetab tagamajas – just niimoodi nimetab Anne Frank oma päevikus salajast varjupaika – oldud hetki veel kord läbi. Ta mäletab neid ainsana ja nägemine, kuidas see teadmine Ottos esile kerkib ja võimust võtab, on vaid üks selle lavastuse pisaraid silmi toovatest hetkedest.