AK ⟩ Milline proosaraamat võidab kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia?

Kirjanduse aastapreemia nominendid. Foto: Repro

Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade järjekordsed laureaadid. Žürii koosseisus Leena Kurvet-Käosaar (esimees), Doris Kareva, Siim Lill, Kaupo Meiel ja Karl-Martin Sinijärv nomineeris aasta parima uue algupärase eestikeelse proosaraamatu auhinnale kuus teost – neli romaani ja kaks jutukogu –, mida lühiarvustustena tutvustan.

«Kadunud hõim» on seni seitse jutu- ja kaks luulekogu avaldanud Mehis Heinsaare (snd 1973) teine romaan. Minavormis kirjutatud loo peategelane on alkohoolse ja humanitaarse kalduvusega noormees, kes 1990. aastate keskel Tartus õppe-, teadus- ja joogiasutuste vahel pendeldades ei leia endale õiget kohta, selget sihti ega sobivat hingeseisundit.

Teose algus võlus mind oma häbitus melodramaatilisuses, mis sündmusi ilusti käima aitas joosta. See on Heinsaarel programmiline võte, ta kirjutab: «ukseks lagendikul – uude, ohtlikumasse ja salapärasemasse ellu – võib sageli saada justnimelt õnnetu armastus ning sellele järgnevad saatuselöögid» (lk 27).

Kui poetess Betti Alver õhkas ühes oma tuntud luuletuses «miks, algav päev, on argipäev su nimeks / ma kuulutan su sekundid kõik imeks», siis Mehis Heinsaar on olnud pidevalt seda meelt, et argine reaalsus tuleb mingil moel ületada, sellest võimalust mööda kõrvale astuda, sest oodatud ime – ning laiemalt mingi tõeline õndsus ja sügavam teadmine elu kohta – ootab meid väljaspool selle reaalsuse leviala, mida võime igal õhtul näha «Aktuaalsest kaamerast».

Selles romaanis viivad meeleheide, uudishimu ja seiklusjanu peategelase ootuspäraselt tsivilisatsiooni äärealale, sedapuhku Soomaa ürgmetsade vahele, kus iidse rahvapärimuse järgi elab inimsööjate hõim. Sellega seoses saab romaanist muu hulgas lugeda meelisklevaid mõtisklusi inimliha maitseomadustest ja seda kujundavatest teguritest.

Ehkki oleme harjunud Mehis Heinsaart seostama eelkõige maagilise realismiga, mille üheks kõige viljakamaks, paremaks ja tuntumaks esindajaks võib teda Eestis õigustatult pidada, on «Kadunud hõim» žanriliselt pigem etnoõudus, kus maagiline dimensioon selle mõiste moodsas tähenduses peaaegu täielikult puudub.