KULTUURIS KUUM ⟩ Valter Ojakäär 100. Kohtumisi Valtteri Ojanmutka, Qualtiero, Wolodja ja Baldur von Biegenbogeniga

Valter Ojakäär ja Leelo Tungal 2004. aasta laulupeol, kus mudilaskoor esitas nende laulu «Sõit pilvelaeval». Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht/Scanpix

Sellest, kuidas me Valter Ojakääruga esimest korda kohtusime, saaks tüüpilisi kaadreid mingisse omaaegsesse mängufilmi, kus on tähtis osakaal kummalistel kokkusattumustel ja veidratel juhtumitel, mille läbi saab näiteks köögitüdrukust või helitehnikust ooperistaar. Minust küll ooperiprimadonnat ei saanud, kuid juhuslikust kohtumisest sai alguse pikaajaline sõprus ja koostöö.

Kahekümneaastase Tartu tudengina kõndisin, spordikott üle õla, Tähtveres Tallinna maantee alguse poole hääletama, et nädalavahetuseks koju Harjumaale jõuda. Muidugi liikusid pealinna ja peaga linna (nagu tartlased tollal oma kodupaika nimetasid) vahel ka rongid ja bussid, kuid viimased olid alati nädalalõppudel välja müüdud ja tegelikult ikka üpris umbsed ning ebamugavad, praeguste Lux Expressidega ei annaks võrreldagi.

Juhuslike masinatega reisimine oli üliõpilaste seas väga popp ja ka kasulik, sest tavaliselt ei küsinud autojuhid tudengitelt sõiduraha. Vahel oli noori inimesi tee ääres seismas parvede kaupa, sel varakevadisel hetkel olin ainuke hääletaja. Ja mul vedas: vähekese aja pärast peatus mu kõrval Moskvitš, mille esiukse paotudes küsis juhi kõrval istuv kena naaritsanahkse mütsiga keskealine naine: «Tütarlaps, kas Tallinna? Istuge peale!»