NÄDALA PLAAT ⟩ Vaiko Eplik rehabiliteerib klišeesid

Iroonial on Vaiko Epliku uuel plaadil oma koht. Foto: Madis Veltman

Album «Klišeed» algab palaga «Halloo Veenus» ja isegi kõige esimesel kuulamiskorral on esimeste sekunditega üsna eksimatult kindel, kes sõrmitseb kitarri näiliselt muretult lõdva randmega. Originaalsus või klišee?

Vaiko Epliku 12. album «Klišeed» on tervikuna võttes mõeldud kindlasti pisut iroonilisena. Jossif Brodski arvas küll kunagi, et klišeed on kunsti suurimad vaenlased ning eks sagedasti olegi kultuuriruumis kinnistunud seisukoht, et klišeede kui selliste ilmnemine on mis tahes kunstiliigis ilmselge kinnitus labastamisest ja allakäigust. Teisalt, eks klišeede üle kurtmine ole samuti kuidagi klišeelik ning mingi hetk tuleb ehk kõigil peeglisse vaadates silmitsi seista paratamatu tõdemusega, et talle vaatab sealt vastu üks pesuehtne kõndiv klišee.

«Klišeed» on teatud määral best-of-album, aga omamoodi unikaalsel moel on autor sedakorda ette võtnud mitte niivõrd enda kuulsad palad, vaid hoopis nendes teatud regulaarsusega esinevad kuulsad motiivid. Motiivid kui kaubamärgid. Loodus ja rebased, kildudeks purunev maailm, vikerviisid ja novaatorlus, paradoksid keelel ja meelel. Rahu ja rahutus, tee ja teekond, lõpmatuse lõppjaam. Reipalt nukrad meloodiad, vaimukalt uperpallitavad sõnad