1608. aastal valminud «Ariadne» on barokiajastu ühe tuntuma helilooja, ooperižanrile alusepanija Claudio Monteverdi (1567–1643) teine ooper. Helilooja ise pidas «Ariadnet» üheks oma kõige paremaks lavateoseks, kus tal õnnestus tõetruult väljendada emotsioone muusikas.
Sajandite jooksul on enamik muusikalisest materjalist kaduma läinud, säilinud on vaid Ottavio Rinuccini Vana-Kreeka mütoloogia põhjal loodud itaaliakeelne libreto ning kuulus aaria «Lamento d’Arianna» («Ariadne nutulaul»). Ooperi otsustas taastada Guernsey saarelt pärit hinnatud vanamuusikakorüfee Andrew Lawrence-King, kes on tuntud nii dirigendi kui harfimängijana.
«Olen Monteverdi loomestiili ja -võtteid pieteeditundeliselt kasutades loonud Rinuccini säilinud tekstidele uue muusika, mida täiendab ajastuteadlik ettekandeviis,» ütles Lawrence-King. Helilooja lisas, et teda kannustas soov tuua publikuni väga eriline ooperielamus, võimalus kuulata ja näha Monteverdi kõige kuulsamat traagilist aariat «Lamento d’Arianna» selle algses teatraalses kontekstis.
«Tuntud kaebelaul, mida «värvib» ühelt poolt muusikalise draama kirju tegelaskond – printsid, kuningannad, jumalad, kangelased, metslased, sõdurid ja lihtsad kalurid – ning teisalt muusikaliste kontrastide plejaad – dramaatilise monoodia kõrval kõlab kõrvupaitav ansamblimuusika, elavaloomulised tantsud ja väärikad sinfooniad. Kutsun publikut kogema Ariadne muusikalist lugu mitte üksnes silmade ja kõrvadega läbi Rinuccini kauni teksti, vaid tunnetama ka koori esituses vormuvate tegelaste emotsioone,» lausus Lawrence-King.
Idee algataja, vanamuusikaeksperdi Saale Fischeri sõnul on barokkmuusikas väljendusrikkus väga oluline. «Sõnum antakse edasi teksti, muusika ja kõlavärvide kaudu. Barokkmuusika on väga ilusa helikeelega, mis sobib suurepäraselt esimeseks tutvuseks klassikalise muusikaga.»