:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/15/15200635t1hc8f7.jpg)
Kolmkümmend aastat Narva elektrivõrgu ettevõtet juhtinud Rein Anniku raamat on vaatamata pealkirjale midagi palju rohkemat kui vaid lugu elektritaristu loomisest ja haldamisest piirilinnas.
/nginx/o/2023/03/15/15200636t1hfd0c.jpg)
«Mälestused 20.sajandi Narva elektrivõrgust (1918–2000)»
- Autor Rein Annik
- Autor ja Vaivara Sinimägede SA 2002
- 150 lk
150 leheküljel leiame detailse ülevaate ühe ettevõtte arengust, mis tänu faktitihedusele ja ajalooliste fotode rohkusele on ka suur osa Narva loost nõukogude ajal ja taasvabanenud Eestis.
1935. aastal Narva sündinud Rein Annik õppis Tallinna Polütehnikumis aastatel 1950–1954 ning lasi vabatahtlikult end riikliku suunamiskomisjoni hämmelduseks suunata tööle sõjas purustatud ja juba võõrtöölistega täitunud Narva. Raamatus on lakooniliselt, kuid väga faktitäpselt kirjeldatud tööd 1950. aastate nõukogulikus ettevõttes ja viimase rolli linnas, kus eesti keel oli juba jäänud tagaplaanile. Ülevaade antakse ka Narva olulisematest energiatarbijatest, ehitustest ning sotsialistliku majanduse ja eluolu eripäradest.
Energeetikute linn
Narvast lõuna poole kerkisid tollel ajal võimsad elektrijaamad, mis muutsid linna ilmet ja mille tõttu sai see kuni tänasegi päevani tuntuks energeetikute linnana. Suurehitised ning jõujaamade tähtsus rahvamajandusele tõi Narva tihti igat sorti ülemusi, ametnikke, parteitegelasi, kelle majutamiseks nappis linnas hotellikohti. See andis võrguettevõtte juhtidele võimaluse «välja ajada» Tallinnast vajalikud fondid ja limiidid, et ehitada kasvava võrguettevõtte jaoks kahekorruseline esinduslik kontorihoone koos võõrastetubadega. Tolleaegset plaanimajanduslikku ehitustegevust iseloomustab raamatus toodud tõsiasi, et ehitusega alustati 1960ndate alguses, kuid valmis sai see alles 1968. aastal. Kunagise sõjatehase Baltijets hiiglasuure hoonekorpuse kõrvale rajatud hoones asub võrguettevõtte kontor siiani.
Anniku sõnul algas Narva Elektrivõrkudes uus ajajärk just siis, kui ta määrati 9. juunil 1969. aastal võrgurajooni ülemaks. Põlise narvalase ja Eesti patrioodina suutis ta järelejäänud nõukogude aja jooksul kujundada ja hoida oma ettevõtet eestikeelsena. Ta rõhutab, et see oli väga suur erand, sest kogu asjaajamine oligi migrantide linnas juba ainult venekeelne ning eestikeelseid asutusi oli tolleaegse linna territooriumil peale nende veel vaid kolm,: piimakombinaat (direktor Karl Sirnask) ja Narva-Jõesuu Kolhoosidevaheline Sanatoorium (peaarst Lembit Veeber) ja autohuviliste ühing «Autom» (esimees, Anniku töökaaslane Valter Tarask).
Raamat on aga kaasahaarav ja kergelt loetav, sest autor on vahele pikkinud palju elust võetud lugusid. Ilmselt on suur teene tehnilisi termineid sisaldava ja lakoonilist jutustamisstiili kasutava autori teksti ladusaks tegemisel toimetaja Hille Saluäärel. Ajaloohuviliste jaoks tänuväärselt palju nõukogude olustikku sisaldavat materjali ja lugusid sisaldab peatükk «Elektrivõrk õitsva sotsialismi tingimustes. Aastad 1970–1990», ajast, kui Rein Annik oli ise juba ettevõtte juht. Ohtralt pilte nõukogudeaegse ettevõtte tööelust ja pidupäevadest on informatiivselt ja teksti hästi illustreerivad, asjaosalistele kindlasti ka nostalgilised ja emotsionaalsed. Palju on avaldatud ka portreefotosid aegade jooksul ettevõttega seotud isikutest.
Brežnevlike viisaastakute ajastul on Annikule meelde jäänud asutuse tööd häirivate kontvõõraste ja kontrollide rohkus. Lõbusaid lugusid on avaldatud mitmeid, näiteks see, kuidas ta kauples oma töökollektiivi vabaks kohustustest marssida oktoobrirevolutsiooni- ja maipühade paraadidel, sest ükskord sadas lumi paraadi ajal elektriliinile ning tekkinud lühise tõttu vaikisid mikrofonid, kuhu juhtivad seltsimehed hurraa karjusid. Seejärel pidid elektrimehed alati valvama, et seda enam ei juhtuks ega pidanud paraadidel osalema.
Väiksemas loos suurem
Raamatu teebki eriti võluvaks see, kuidas vana elektriinsener on peamiselt enda ja kolleegide erialast tööd kirjeldades andnud edasi palju suurema loo – Narva linna ja selle elanike loo nõukogude aastakümnetel ja uue Eesti aja alguses. Teenindatud alajaamu, trafosid ja elektriliine loetledes ei kaota tekst loetavust ning isegi 110 kV, mis on tekstis kõige sagedamini esinev termin, ei tüüta, vaid hoiab vajalikku pinget üleval! Ka neile, kelle kilovoldid ja megavatid ei ole kõige arusaadavam lektüüri osa, on kogu tekst kergesti haaratav. See on ühe sirgeselgse mehe aus ja selge jutustus oma töömeheteest Narvas, linnas, mille ajalugu on olnud erakordne kogu 20. sajandi vältel ning tähenduslik kogu Eestile.
1993. aastal oli ta kindlasti üks kandvaid isikuid, tänu kellele luhtus venemeelsete katse korraldada linnas autonoomiareferendum. Ühiskond ja poliitika jäävad väljaandes ridade vahele ja taha, sest selles raamatus soovis Rein Annik avaldada vaid oma mälestusi 20. sajandi Narva elektrivõrgust.
Kogenud juhina, kes oli aastate jooksul kujundanud võimeka töökollektiivi, tegi staažikas Annik võimaluste avardudes 1990. aastatel ettevõtte Eesti ühe kõige edukamaks võrguettevõtteks. 1997. aastal reorganiseeriti ettevõte ASks Narva Elektrivõrk, mis läks erastamisele ning mis teostuski 1999. aastal. Enne seda aga sai tunnustatud ettevõttejuht ja teenekas Eesti elu edendaja Rein Annik president Lennart Merilt Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Rein Annik on tänase päevani jäänud vana Narva vaimu ja südametunnistuse kandjaks, kes ei jäta kunagi avalikult välja ütlemata asju, mis talle muret teevad.