Vaiko Epliku maailm – ainuke paradiis, mida kunagi näeme, seega osakem vaadata

Ajal, kui tarbitakse üha rohkem digikunsti, mõjub Vaiko Epliku «Klišeed» rahustavalt. Foto: Madis Veltman

Kui Vaiko Eplikule üldse midagi ette heita, siis seda, et kõik tema albumid on head (tõlgitsused natuke vähem). Võib-olla dikteerib seda postretrolike ja uussiiraste plaatide generaatorit publik, kes hoidub metamodernismikangist.

Muusikul on kaks võimalust: üritada kas muusikaajalugu alistada või siis alustada nullist. Epliku plaatide ümber on kasvanud nii paks pärlmutrikiht, et keegi ei tahagi seda läbistada. Tema plaadid on muutunud kindluseks.

Miski pole originaalne – teada-tuntud tõde, väidetavalt omistatud lõpuks Jim Jarmuschile. Kuigi meie rock-muusika kondiiter pani värskele albumile nimeks «Klišeed» ja andis endale sellega juba omajagu mõõtühikuid ette, ei saa selle plaadi järgi õnneks vähemalt aru, kas Eplik on rock-staar. Ta ei käitu nagu Machine Gun Kelly, tal pole ka suurfirmast ülemust, tema muusika on väikedisain. Kõige parem toit valmibki ju ikka omas köögis.