Julgeme judiseda: Eesti filmifänn plaanib välja anda haarava õudusfilmiraamatu

Ralf Sauter
, ajakirjanik
Copy
Lummav Max von Sydow kõhedikus «Vaimude väljaajaja».
Lummav Max von Sydow kõhedikus «Vaimude väljaajaja». Foto: Capital Pictures

Filmiblogijana alustanud ning seejärel erinevatesse väljaannetesse, sh Tartu Postimehele kirjutanud filmifänn Kalver Tamm plaanib välja anda erisugustest õudusfilmimeistritest rääkiva raamatu «Karta pole vaja», kus rohke pildimaterjal kohtub Kalver Tamme aastate jooksul kirjutatud artiklitega. Tamm kogub toetusi raamatu välja andmiseks platvormil Hooandja ning selgitas Postimehe kultuuritoimetusele lähemalt, millised eesmärgid tal Eesti mõistes ainulaadse raamatu koostamisel on.

Tamme sõnul on tema plaanitava raamatu ideaalseks lugejaks inimene, kes viitsib tekstiga kaasa mõelda, tunneb uudishimu ning avastamisrõõmu. «Ta peaks olema valmis selleks, et kõik mida ekraanilt näha saab, ei pruugi olla roosamannavahune. Võib-olla isegi hirmutav. Lugeja peaks aga olema valmis sellele hirmule näkku naerma.»

Kalver Tamm 2023. aasta Berliini filmifestivalil.
Kalver Tamm 2023. aasta Berliini filmifestivalil. Foto: Erakogu

Kalver Tamm näeb raamatut «Karta pole vaja» omamoodi sisseviskajana. «See raamat tundub eemalt vaadates võib-olla natuke pelutava välimusega lossi ees seisva elegantse härrasmehena, kes su rõõmsa naeratusega lossi ümbritsevasse labürinti suunab ja teele juhised kaasa annab. Ja kui sa siis sellest labürindist välja jõuad, avastad sa, et see on üks igavesti äge loss, lugematute arvu uhkete tubadega ja salasoppidega, uudistamist mitmeks eluajaks.»

Raamat räägib Tamme sõnul viiekümnest olulisest žanriikoonist, mis tema hinnangul on tegelikult häbitult väike number. «Selle võiks vabalt mitmekordistada, kuid ma usun, et ta annab ikkagi žanrist ülevaate, nii ajalises kui geograafilises plaanis. Inimestest, kes on olnud žanri sünni juures, filmidest, mis on žanrit mõjutanud. Annab kätte kondid mida omapäi edasi pureda.»

Milliseid õudusfilme Kalver Tamm ise hindab? Filmifännina usub Tamm, et head žanrifilmid on väga mängulised. «Neis on loomingulisust ja ootamatuid lahendusi. Nad on mõneti nagu mustkunstitrikk, kus lavastaja väljakutsuvalt groteskse pealispinna all mingit hoopis tõsisemat lugu räägib. Fookus ja tähelepanu peab olema paigas, et mitte lasta voolavatel vereojadel end kaasa kanda või eemale peletada.»

Inimesele, kes tavaliselt õudusfilme pelgab, soovitab Tamm ajahambale vastu pannud meistriteoseid.  «Alustuseks ehk midagi klassikalist: Roman Polanski «Rosemary laps», William Friedkini «The Exorcist», David Cronenbergi «The Fly», need kolm on väga tugevad filmid. Või ka näiteks eelmisest aastast põnevikuks maskeeritud «Ära räägi kurja».»

Eesti žanrifilmidest imetleb Tamm kõige rohkem Rasmus Merivoo «Kratti». «Sellest filmist paistab välja tohutu tegemise rõõm, kogu seltskond lustib nahast välja, stseen stseeni otsa tuleb ennast näpistada, et mis just juhtus, nii ju ei tehta, nii ju ei sobi. Austatud näitlejanna ju sedasi ei reisi. Ja päeva lõpuks omistati EFTA-l Mari Lillele sellise mürgeldamise eest parima naisnäitleja preemia.»

Rasmus Merivoo «Kratt».
Rasmus Merivoo «Kratt». Foto: Tallifornia

Viimati avaldasid võõrkeelsetest filmidest Tammele enim muljet kaks hirmsat filmi Mia Gothiga peaosas. «Minu viimane žanrielamus on Mia Goth. Nägin nüüd alles hiljuti ära tema osalusel valminud filmi «Pearl» ja samuti Brandon Cronenbergi «Infinity Pool» ja olen lummatud. Eriti tema osatäitmine filmis «Pearl» on tähelepanuväärselt võimas. Film ise on küllalt jõhker, žanripelglikule inimesele ehk natuke liiast. Aga roll selline, et jutt ebaõiglaselt Oscari nominatsioonita jäämisest ei ole õhust võetud.»

Hooandja lehel kirjeldab Tamm raamatut nõnda: «Planeeritav raamat «Karta pole vaja» on artiklikogumik, mis koondab oma kaante vahele minu poolt kirjutatud ja eri aegadel ulmeajakirjas Reaktor ilmunud tekstidest žanrifilmidega erineval moel seotud inimestest. David Cronenberg, Paul Verhoeven, Jamie Lee Curtis, Dan O'Bannon, Jean-Pierre Jaunet ja paljud teised. «Karta pole midagi» ei ole kindlasti mitte nii ambitsioonikas kui näiteks «1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema». Ei ole ma teda kunagi sellisena planeerinud. Tegelikult ei olnud mul neid ülevaateid kirjutama hakates üldse plaani, et kui piisav kogus kokku saab, siis kogun nad raamatuks kokku. See on kõik tulnud kuidagi loomulikult ja orgaaniliselt.»

Tagasi üles