AK ⟩ Elu nagu ristsõnamõistatus

Viivi Luik mullu detsembris Viljandis kaupluse Raamatukoi ruumides lugejatega kohtumas. Foto: Marko Saarm/Sakala

Lõpetanud Viivi Luige järjekordse meistriteose lugemise, jäi mind saatma kaks piltkujundit. Esimene seostub ristsõnamõistatusega, selle klassikalise nelikant ruudustikuga, mille valged ruudud täituvad tähenduslike vihjete abil sõnadega; sõnad omakorda sõlmuvad tähtedest, põrkudes mustadele ruutudele otsekui pausidele või alustades nende tagant uut sõna.

Aga niisugune mõistatus on ka kiri. Ega siis muidu kirjaoskus enne Lutherit üksnes valitute päralt olnud. See oli ikka suursündmus, kui 27. septembril 1822 teatas prantslane Jean-François Champollion, et on leidnud Egiptuses Rosetta linna lähedal asunud raidkirjadega basaltplaadi hieroglüüfteksti võtme, saladuse, mille ta omakorda avas kreeka keele kaudu.

Rosetta kivi ja kogu Vana-Egiptuse hieroglüüfkiri oligi esimene ristsõnamõistatus. Luige raamatu viimane portreelugu räägib Rowohlti kirjastuse tõlkekirjanduse toimetuse juhatajast Hans Georg Heepest. Rahvusvahelise kullaprooviga Rowohlt on kirjastanud ka Luige romaanide saksakeelseid tõlkeid ja härra Heepe on need valinud.